Mida sisaldab voodipesu? Vaata järele!
Magades on inimese ihu lähedases kokkupuutes voodipesuga, mistõttu need peavad olema õhku läbi laskvad, pehmed, hügroskoopsed ehk niiskust imavad ja võimalikult sileda pinnaga. Tekstiilimaterjali omadused sõltuvad kasutatud kiududest, kanga struktuurist ning viimistlusest. Oluline on jälgida ka, et konkreetne materjal ei sisaldaks nahale ning inimese organismile kahjulikke aineid.
Voodipesukangaste valmistamisel eelistatakse eelkõige looduslikke tekstiilkiudusid – peamiselt puuvilla, aga ka lina ning luksuslike voodipesude puhul siidi.
Puuvilla- ja linakiu eelisteks teiste kiudude ees on näiteks nende hügroskoopsus ning hea õhuläbilaskvus, samuti need kiud ei elektriseeru.
Kuid voodipesukangad võivad koosneda ka keemilistest kiududest. Kasutatakse sünteetilisi kiudusid nagu polüester või tehiskiududest (bambus)viskoosi ja lyocell’i (rohkem tuntud kaubandusliku nimega TENCEL®).
Kui sünteetilised kiud on valmistatud mittetaastuvast toormest, siis tehiskiudude valmistamiseks kasutatakse näiteks puidutselluloosi või puuvilla. Keemilisi kiude sisaldavatel materjalidel võib esineda, kui võrrelda neid looduslike kiududega, topilisust. Sünteetilised kiud ka elektriseeruvad kergesti. Et leida tasakaal eri kiudude omaduste vahel, kasutatakse neid väga sageli ka kiuseguna, näiteks polüesterkiud segatud puuvillaga.
Viimasel kümnendil on laialdasemalt hakatud kasutama ka nn bambusviskoosi. See ei ole samaväärne loodusliku bambuskiuga. Bambusviskoosile omistatakse sageli antibakteriaalseid omadusi, kuna looduslikul kiul on need omadused olemas. Kahjuks loodusliku bambuskiu töötlemise käigus viskoostehiskiuks paljud positiivsed omadused nõrgenevad või kaovad sootuks.
Kõige tavapärasemad voodipesukangad on labases siduses, näiteks nagu perkalis, mis on väga tihe ja vastupidav puuvillane riie. Voodipesukangaste valmistamisel kasutatakse sagedasti ka satäänsidust, mis annab voodipesule pehmuse. Sellised voodipesukangad on enamasti puuvillased, puuvilla-polüestri segust või polüestrist valmistatud. Kummiga aluslinasid valmistatakse ka trikotaažkangast, mis annab voodilinale hea venivuse.
Ülimalt pehme, aga samas ka soojapidava voodipesumaterjali valmistamiseks kasutatakse mikrokiudusid. Mikrokiud on oma läbimõõdult mitu korda peenemad kui traditsioonilised tekstiilkiud. Mikrokiudude soojapidavuse tagab see, et kiudude vahele jääb hulgaliselt liikumatut õhku, mis toimib soojusisolaatorina. Samas moodustuvad kiudude vahele kapillaarid, mööda mida saab paremini eemalduda inimese keha eritatav niiskus. Mikrokiudude valmistamiseks kasutatakse sünteetilisi kiudusid nagu näiteks polüester.
Nagu iga teisegi toote valimisel, on ka voodipesu puhul inimesele esmatähtis selle väljanägemine. Lisaks värvile ning trükimustritele võib materjalile anda ka põnevaid eritöötlusi. Pehmema kangapinna saame seda mehaaniliselt karvastades. Selliselt saadud materjal on näiteks flanell, millele karvastatus annab lisaks pehmusele parema soojapidavuse.
Flanelli kasutatakse sageli laste voodipesu valmistamisel.
Kui tekstiilmaterjal loomuomaselt ei vasta soovitud nõuetele, võib selle omadusi parandada ka eri töötluste abil. Voodipesukangale on võimalik lisada näiteks antibakteriaalset viimistlust või lõhnu lisavaid viimistlusi. Antibakteriaalsete omaduste saavutamiseks võib materjali koostisesse lisada hõbedaga kaetud niite, kuid sama efekti võib saavutada ka materjali antibakteriaalsete ainetega töödeldes.
Enne kasutamist tuleks voodipesu kindlasti läbi pesta. Pesemise käigus eemaldatakse kangal olevad värvimis- ja viimistlusainete jäägid. Võimalusel võiks tarbija jälgida ka toodetel olevaid märgistusi, millest tuntuim on OEKO-TEX® STANDARD 100. See märgis garanteerib, et toodete valmistamisel on lähtutud kindlatest standardis sätestatud normidest, mis muu hulgas määravad ära piirnormid toote pH-le ning samuti keemiliste ühendite sisaldusele.
Milline on moekas voodipesu, sellest saad pikemalt ja põhjalikumalt lugedad jaanuarikuu Maakodust, kas digivariandist või ajakirjast, mille leiad ajakirjanduse müügilettidelt.
