Muhu saar – veiniteoks justkui loodud


Muhu veinitalu
Foto: Peeter Kukk

Muhu veinitalu omanik tahab kümne aasta pärast müüa oma talu viinamarjaveini üle terve maailma. “Kavatseme luua Luscher & Matieseni kaubamärgist uue Vana Tallinna,” lubab peremees Peke Eloranta oma Muhumaa talu sohval.

“Istusin kolm aastat tagasi siinsamas Muhus maja trepi peal, vaatasin tühja maad enese ümber, ning äkki tekkis mõte, et prooviks siin viinamarju kasvatada. Hakkasin uurima ja siis sain muidugi teada, kui keeruline on neid kasvatada ning kui palju probleeme võib tulla lisaks külmale kliimale. Tekkis tunne, et seda ei õpi kunagi lõplikult ja parem on alustada kohe, küll need kogemused ka tulevad aja jooksul,” meenutab Eloranta Muhu veinitalu sündi, millele ta legendi jätkamise eesmärgil lisas juurde ka Luscher & Matieseni kaubamärgi nime. Eloranta uuris välja, et Eestis on tegelikult juba aastasadu väikeses mahus viinamarju kasvatatud.

Esimene kirjalik märge avamaal kasvatatud viinamarjadest pärineb 1887. aastast. Viljandi pagar Kelch kasvatas Krimmist toodud seemnetest viinapuid. Enne seda kasvatati neid aga mõisate kasvuhoonetes. Tol ajal oli muidugi sorte vähem ja neid polnud aretatud külmakindlaks.

Juba aastaid tagasi kuulis Eloranta Eesti sommeljeekoolis, et Eestis on mingid hullud, kes kasvatavad viinamarju veinitegemise eesmärgil. “Ka minu isa kahtles mu plaanides, aga isegi Soomes on nüüd viinamarjakasvatajate ühing ja seal on veel keerulisem neid kasvatada kui Muhumaal,” ütleb Eloranta. Tema pereettevõtte esimesed sada viinamarjataime said Muhumaa pinda istutatud 2012. aasta kevadel.

Foto: Peeter Kukk

Muhu suurim maaomanik pani noored paari

Seotud lood:

“Loodan, et muhulased on meid siin omaks võtnud,” ütleb mees ning lisab, et naabertalu Tihuse omanik Martin Kivisoo pani neid Ingridiga Muhumaal eelmisel aastal paari. “Kui ma olin kosinud oma kalli naise siin märjal Muhu murul, kummikud jalas, hiljem selgus ka, et püksilukk oli lahti, ja naine nõustus, siis tuli välja, et naine on pagan. Soome kultuuris on abiellumisel ikka kirikul ja laulatusel oluline osa ning ma tahtsin ka seda nii korraldada. Siis hakkasime mõtlema teisi variante,” meenutab Eloranta.

Räägiti inimestega asjad läbi ja selgus, et Ingridi isa oli kunagi Martini pulmas teda aidanud – küpsetas seal broilereid. Nüüd otsustas Martin omakorda appi tulla ja pani noored paari oma talu lähistel seitsme tee ristil. “See oli nii ilus –pruut oli hobukaarikul ja mina tulin isamehega hobusel ratsutades. Ning siis meid pandi paari Muhu iidsete traditsioonide järgi.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare