Kõige efektsemalt saate nõlva kindlustada, jagades selle tugimüüridega astanguteks. Sedasi võite aeda kujundada põnevaid peenraid – igale astangule isesuguse. Astangutele sobivad ka rippoksalised põõsad nagu pärgenelas ning taralõng, mille kogu ilu ei pääsegi tasasel maal esile.
Tugimüüridevahelistel astangutel on aga kahjuks ka suur puudus: nende ehitamine on keeruline ja kallis. Tugimüüre ehitatakse tavaliselt siis, kui toestatav ala pole kuigi suur ja kõrguste vahe ei ületa 1,5–2 meetrit. Erandjuhul kasutatakse tugimüüre ka väga järskudel nõlvadel.

Nõlvad muruvaiba alla

Kõige kiiremini saab nõlva haljaks, kui katta see siirdmuruga. See töö paistab imelihtne: rullite rohelise vaiba lahti, ja ongi valmis.

Eesti muruteaduse ja OÜ Murumari eestvedaja Marianna-Heleene Saare sõnul pole see sugugi nii hõlbus. Enne peab nõlva hoolikalt ette valmistama ja tasandama, seejärel siirdmuru rullid väga tihedalt üksteise kõrvale sättima ning lõpuks u 30 cm pikkuste puutikkudega aluspõhja külge kinnitama. Lahtirullimist tuleb alustada nõlva alaosast, nõnda saate gravitatsiooni enda kasuks tööle panna. Muruvaip libiseb paratamatult veidi alla ja seda tihedamalt vajuvad vaibasiilud üksteise vastu. Ka puutikkudega kinnitamisel on oma nõksud – tikk peab olema piisavalt kõrgel, et vaipa kinni hoida, kuid samas piisavalt sügaval, et tulevikus muruniitmist mitte takistada.

Paigaldatud siirdmuru tuleb väga korralikult läbi kasta, piisavalt on kastetud alles siis, kui niiskunud on nii murumatt kui ka pinnas selle all. Muruvaip nõlva ülaosas kipub hiljemgi ruttu läbi kuivama ja siis pole kaunist rohelist muru loota.

Ka murusegu valige kaldpinnale hooliega. “Nõlvadele ja murukatustele sobivad kõige paremini aeglasekasvulised kõrrelised. Neid ei pea sageli niitma ja siis pole tarvis ka nõlval käia. See omakorda vähendab erosiooniohtu,” selgitab Saar.

Kõige paremateks peab ta puhmikulisi kõrrelisi ning nende sorte, mis ei moodusta kuigi palju generatiivvõrseid. Hea nõlvamuru võiks koosneda punasest ja lamba-aruheinast või nende sortidest, millele on täiteks ja sidujaks lisatud veidi aasnurmikat.

“Sellist muru ei tasu esimesel aastal niita,” soovitab Marianna-Heleene Saar. “Kui see annabki pähikuid, jätke need seemnete kasvatamiseks alles. Täiendav isekülv teeb taimiku järgmiseks aastaks tihedamaks.”

On muidki töid, mille võib nõlva siirdmuruga kattes tegemata jätta. Siirdmuru aluspõhja nõlval ette valmistades ei tasu seda väetada ega ka mattide või geotekstiilidega katta. Esimesel juhul kipub muru liiga hoogsalt kasvama, vajab tihedat pügamist ja võib muutuda põuatundlikuks. Teisel juhul varitseb aga oht, et kõrreliste juured ei suuda end aluspõhja kinnitada ning pärast puutikkude mädanemist hakkab muruvaip libisema.

Mättad ja matid

Vanasti soovitati nõlvade murukatte alla saamiseks mätastamist. Siis kaetakse nõlv vaid osaliselt. Mätastevahelised tühimikud täidetakse mullaga, sinna külvatakse muruseeme ning tihendatakse. Nüüd mätastatakse harva ja tavaliselt siis, kui pinnad pole suured ja eelarve on piiratud. Mätastamiseks sobivad siirdmurust lõigatud tükid ja ka murumättad. Neid lõigake niidetud rohumaalt, mättad võiksid olla ruudu- või ristkülikukujulised ning kindlasti ühepaksused.

Mättad paigutage nõlvale kas malelaudmustris või ribadena. Malelaudmustri korral katke maa-ala 50%, ribade korral 40% ulatuses mätastega.
Kui mättaid ega siirdmuru kusagilt võtta pole, tuleb nõlv murukülviga haljendama saada, see on aga kallakul keeruline. Kui mõtlete muruseemne lihtsalt nõlvale laiali puistata, võite selle samahästi ka kohe prügikasti visata. Esimese vihmahoo või kastmise järel on enamik külvatud seemnetest nõlva alla uhutud ja kallakul tärkavad vaid mulla seemnepangas olevad umbrohud.

Selle kao tõkestamiseks on välja mõeldud erosiooni tõkestavad õhemad ja paksemad võrk- jms matid. Neid valmistatakse nii biolagunevatest kui sünteetilistest materjalidest.

1–2 cm paksuse mati “haljastamiseks” külvatakse seemned juba paigaldatud võrkmati sisse ja seejärel kaetakse see kasvumullaga. Kui nõlv katta aga õhukese, nt ühekordse biolaguneva võrguga, tuleb muru külvata enne erosioonitõkkematerjali paigaldamist, võrke hiljem mullaga ei kaeta.
Biolagunevaid võrke on nii lühi- kui pikaealisi. Esimesed koosnevad tootjate sõnul 100% ulatuses põhust, teised aga kas põhu ja kookoskiu segust või puhtast kookoskiust. Kuid väljendid “puhas põhk” ja “kookoskiud” on siiski suhtelised. Mattide kooshoidmiseks kasutatakse veidi ka sünteetilisi materjale, kuid needki peaksid looduses päikese toimel lagunema.

Kahjuks ei sobi püsivad võrgud ega ka biolagunevad erosioonitõkkematid kuigi hästi paikadesse, mis nõuavad väga hästi hooldatud ilumuru. Murukõrreliste juured kipuvad paksemaid matte üles kergitama, ning kuigi sünteetiline osa on biolagunevates mattides väike, lendab iga muruniitmise ajal õhus ikka nii matitükke kui peenikesi kileribasid.

Hüdrokülv

Nõlva haljastades võib katsetada ka hüdrokülviga. See suhteliselt uus asi leiutati USAs möödunud sajandi keskel, Euroopas kasutati seda esimest korda Suurbritannias 1960ndatel. Eestis hakati sellega tegelema kümmekond aastat tagasi.

Edasi lugege Maakodu erinumbrist Suvi aias.