Meie “murus”, mis tegelikult rohkem oli aeg-ajalt niidetav rohumaa, kasvasid enne küll mõned kassitapukahlud, kuid nii massiliselt pole seda ronivat jubedust aias küll kunagi olnud nagu nüüd. Kust need tapud järsku tulid ja kuidas neist küll lahti saab? Kas tuleks peenramaa sügisel uuesti paar korda üle freesida?

Vastab Jaan Mettik

Kõlab küll väga parastavalt, kuid põhjus, miks kassitapp teie peenramaal võimust võttis, on ju väga lihtne – te laotasite selle sinna ise. Freesimine purustas kassitapu võimsa juuresüsteemi ning kandis juurejupid üle kogu aia laiali.

Kuigi kassitapp on pealtnäha väike väeti väät, peitub kogu tema tugevus maa all. Kassitaputaimel on võimas juurtesüsteem. See saab alguse noore taime sügavustesse tungivast peajuurest, millest omakorda harunevad eri kõrgustel igasse ilmakaarde horisontaalsete korrustena külgharud. Neil on võime kasvatada lisapungi, millest tärkavad uued kassitaputaimed ja peajuured.

Eriti pahaendeliseks teeb juuresüsteemi asjaolu, et suur osa sellest paikneb allpool künnikihti (25–30 cm) ja muist võib ulatuda isegi enam kui
2 m sügavusele.

Lootus kassitapust freesimisega vabaneda on väga naiivne. Ainus tulemus, mille saavutate, on peenteks tükkideks hakitud risoomid. Kobestatud mullas juurduvad nad kiiresti ning annavad aluse uutele taimedele, kellel varsti on samuti vägev ja sügav juuresüsteem. Niisuguseid lisapungaliste juurtega levivaid tülitekitajaid nimetatakse maaviljelusteaduses roomjuurelisteks umbrohtudeks.

Muud maa-alused

Täpselt sama salakavalalt toimetavad maa all ka mitmed teised umbrohud. Veidi leebemateks loetakse risoomseid umbrohtusid. Need levivad mullas peamiselt horisontaalselt asetsevate risoomidega. Risoomide sõlmekohtadest arenevad maapealsed võsud ja sealt siis edasi kogu uus taim. Risoomid võivad olla väga erineva kujuga: pikad, lühikesed, muguljalt jämedaks paisunud jne. Niisugused taimed aga on näiteks põldmünt, harilik naat, kõrvenõges, harilik orashein ja põldosi.

Kuigi roomjuurelised umbrohud tunduvad peaaegu samasugused, eristavad neid risoomumbrohtudest mõned botaanilised erisused. Aednikele ja maaharijatele tähendavad need erisused paraku aga seda, et roomjuurelistest umbrohtudest on veelgi raskem vabaneda, sest nende juured laienevad jõudsalt nii horisontaalselt kui vertikaalselt.

Lisaks kassitapule kuuluvad sellesse umbrohurühma veel väike oblikas, põldohakas, põld-piimohakas ning harilik ja aed-hiirehernes.

Mida teha kassitapuga?

Risoom- ja roomjuurtega umbrohtude puhul ei maksa aias freesi kasutada. Kõige kindlam, kuid ka füüsiliselt kõige vaevarikkam viis sellistest tegelastest vabaneda on maa käsitsi läbi kaevata ning kõik mullast leitud juure- ja risoomijupid hoolikalt välja korjata. Loomulikult ei tohi neid seejärel komposti viia. Vastasel korral toote otsekui puhkekodus kosunud kassitapud hiljem kompostmullaga aeda tagasi.

Kui näiteks naadi ja nõgese ning teiste risoomumbrohtude puhul saab väga hea tulemuse juba labidalehesügavuse kaevamisega, siis vabanemaks roomjuureliste taimedest nagu kassitapp ja põldohakas, võiks teha sügavkaevamise, s.t maa tuleks läbi kaevata kahe labidalehe sügavuselt. Kui seda kuidagi teha ei viitsi, piisab ka tavakaevamisest. Kuid hiljem tuleb siis jälle hoolsam olla ja tillukesed kassitaputaimed niipea, kui need oma nina mullast välja pistavad, kohe välja kitkuda.

Kassitapust (ning ülejäänud risoom- ja roomjuurelistest püsikutest) võib katsuda vabaneda ka neid välja kurnates. See töö seisneb pidevas maapealse osa hävitamises – nõnda takistate varuainete kogunemist juurtesse.

Milliste vahenditega seda teha, sõltub olukorrast, kuid koduaias tähendab see enamasti järjepidevat kõplamist-kitkumist. Kassitapust vabanemine võtab sel viisil aga aastaid.

Kolmas ning kõige ebameeldivam võimalus on mürgitamine, kuid kassitapp on enamikule herbitsiididele üsna vastupidav. Häid tulemusi on saadud ainult glüfosaate sisaldavate vahenditega, kuid neid kasutades arvestage, et see mürk tapab kogu taimestiku. Seetõttu ei tohi neid kasutada ei murus,
peenardel ega marjaaias. Kui mürk satub kultuurtaimede lehtedele, hävitate koos kassitapuga ka kõrrelised, lilled ning marjapõõsad.

Ja isegi kui olete suutnud juurtest ja võsunditest lahti saada, ei ole veel kindel, et olete vabanenud kassitapust. Kassitapp levib ju ka seemnetega. Üks taim annab kuni 600 seemet ja seemned võivad püsida mullas idanemisvõimelisena üle 20 aasta.