Paksul loomal on paha olla

 (2)
Süüa!
Süüa!SVEN ARBET

Heaoluriikides on neljandik lemmikloomadest ülekaalulised või rasvunud. Nemad ise ei saa selle vastu midagi parata – toidu valib ja seda jagab armastav peremees.

Oma toitu on inimesed ammustest aegadest jaganud sõpruse ja kokkukuuluvuse märgiks. Tallinnas tegutseva Vilde tee loomakliiniku arst Anu Poopuu on tähele pannud, et järjest rohkem kalduvad inimesed oma armastust lemmiku vastu väljendama mitte temaga koos aega veetes, vaid talle toitu pakkudes.

Ehkki lemmikloomake peaks hädaldama, kui talle viinereid sisse topitakse, tõstab ta hädakisa hoopis siis, kui ühtäkki neist ilma jäetakse. Eriti raevukalt pidid külmkapi ees oma „õigusi“ nõudma kassid, nii et paljud peremehed on leidnud parema olevat lasta kiisul kõht punni süüa – siis on rahu majas.

Anu Poopuu, kes tegeleb üldkirurgia ja loomade sisehaiguste kõrval dietoloogia, kliinilise söötmise ja ka koerte käitumishäiretega, nendib, et toidule ligipääs on loomariigis privileeg, mis näitab võimu. Seepärast on näiteks koertel väga palju toiduga seotud käitumismustreid. Toidu abil või selle lähedal proovib koer kehtestada oma positsiooni ning seda isegi siis, kui kõht on täis. Aga laua ääres palukesi kerjav koer ei pruugi olla üldsegi näljane, vaid proovib hoopis „karja“ varudest osa saada.

Seotud lood:

Inimene, kelle käes on toiduvarud, peaks seda õnne jagama targalt. Paksuks söödetud lemmik ei saa kuidagi olla õnnelik: tal on raske liikuda (tekivad liigeseprobleemid), tal on raske hingata („Ja kui ta tunneb, et peaks õues nüüd äkki tegema ühe väikese sööstu, siis ... tema vaene süda!“ hoiatab Anu Poopuu). Loomal on seedeprobleemid (kõhukinnisus), tema ainevahetus on aeglane („Väga ülekaalulistel loomadel on kiirenenud ainevahetus.

Eraldi teema on steriliseeritud/kastreeritud loomad. „Nagu suguline käitumine, on hormonaalse kontrolli alla ka isu – ajus tekib küllastustunne. Kui seda hormonaalse tasakaalu häirimise tõttu nüüd enam ei teki, on loomal täpselt sama ebamugav kui inimesel. Pärast suguorganite eemaldamist väheneb looma energiavajadus üle 30%, kuid looma söögiisu hoopis suureneb.

Lihtsalt paks või pisut priske?

Loomulikult ei saa lemmikloomadele rakendada nii selget kehamassi indeksit, nagu seda on inimestel – selleks on nad tõuomaste iseärasuste tõttu lihtsalt liiga erinevad. Näiteks labradoril on lihasmassi ja rasvamassi suhe 66/34, bokseril 85/15.

Küll aga on olemas standardid ja kümne- või viiepallised skaalad, kus ideaalkaal on keskel ning loomaarst võrdleb siis iga looma puhul, kui palju ta ideaalist erineb. Kodus seda tavaliselt teha ei saa.

Tunded muidugi on head asjad, aga arvud peaksid neid toetama. Inimesel on kodus omapäi väga raske hinnata, kui palju peaks tema lemmik päevas kaloreid saama. Toidukoguseid võiks kaaluda mitte silma järgi ega ka mõõtetopsikuga mõõta. Kuna näiteks kasside puhul on toidukogused suhteliselt väikesed, tekitab kas või 50 grammi rohkem krõbinaid kaloritesse ümberarvestatult päris arvestatava ülepakkumise.

Kiskja on loodud küttima

Aga miks ikkagi on ülekaaluline lemmikloom järjest tavalisem nähtus?
Looduses ei saa loomad toitu niisama kätte, mõni päev ei saa kiskjad üldse süüa. Ja kuigi mõned praegused tõud on oma algse funktsiooni ning instinktid aretuse tulemusel kaotanud, on neilgi vaja oma toit välja teenida. Ühes loomaaias tehti kunagi katse vangistuses kasvanud loomadega, pakkudes neile kaht toitumisvõimalust: nad said toidu kas lihtsalt kätte või pidid selle endale „küttima“. Loomad valisid viimase mooduse, mis näitab, et neile meeldib jahtida.

Meie lemmikloomad, eriti need, kes elavad korterites, ei saa piisavalt füüsilist ega vaimset tegevust. Tavaliselt on nii, et inimesed lähevad hommikul tööle, aga loomad jäävad üksi koju. Tegelikult saab kojutulnud pererahvas iga ajaviidet, mis loomad seal üksi meele lahutamiseks ette võtnud on, pahanduseks klassifitseerida.

Lemmikloomapoodides on müügil palju mänguasju-igavusepeletajaid. Need on kõikvõimalikud lelud, kuhu saab toidu sisse panna. Loom peab sealt krõbinaid või ka konservi välja urgitsema ja see tegevus on kasulik kolmel põhjusel: loom näeb vaeva, tal on tegevust ja liikumist ja lõpuks saab ta auhinna – oma söögi kätte.

Loe veel

Oma loomaga võiks tema noorukiea lõpuni käia arsti juures nii kolme-neljakuuliste vahedega. Loomalapse kasvuaeg jaguneb mitmesse järku, mil tema keha vajab eri toitaineid erinevas koguses, on hea, kui loomaomanik saab siis professionaaliga nõu pidada. Hiljem oleks mõistlik, kui arst vaatab looma üle kord aastas, seepärast on ka soovitatav, et vaktsineerite oma lemmikut alati samas kliinikus.

Kui on näha, et kodused kaalualandamise meetmed ei toimi, konsulteerige kiiresti loomaarstiga. Kaalu alandamine on pikk ja kannatlikkust nõudev protsess. Äkki ja drastiliselt toidukoguseid vähendada ei tohi, sellega võib oma looma tervise päris ära rikkuda. Eriti tundlikud on selliste muutuste suhtes kassid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare