Pärnumaal näidatakse rahvale jutustavaid kohvitasse

Kohviserviis oli endistel aegadel levinud pulmakink iseseisva elu alustamisel. Foto: Sven Arbet

Pärnumaal Seljametsa Muuseumi näitusel räägivad kohvitassid paarikümne perekonna lugusid läbi mitme aastakümne.

Kui Helve Reisenbuk oli väike tüdruk, võtsid tema vanemad suguvõsale kuuluvad Langebrauni portselanimaali töökoja meelespeadega tassid välja vaid eriti pidulikel puhkudel. “Mäletan neid tasse nii hästi. Kui vanemad neist kohvi jõid, serveeriti mulle viljakohvi valgest lihtsamast tassist. Nii sain minagi lauakombeid õppida,” meenutab Helve.

Paikuse abivallavanemana töötava Helve armastus portselani vastu saigi alguse lapsepõlves. Eriti hästi on talle meelde jäänud lihtsate siniste lilledega serviis tädi Meeta kodust. Üsna väikese lapsena küsis ta tädilt otse: “Kui sa ära sured, kellele need nõud siis jäävad?” Tädil polnud lapsi ja edaspidi ütles ta külla tulnud Helvele lauda kattes: “Pane siis oma kann ka lauale!”

Helve Reisenbuk vanematelt päritud portselanserviisiga. Foto: Sven Arbet

Nüüdseks üle saja aasta vanuseid portselannõusid pärandas Helvele ka vanaema, lihtne Saaremaa naine, kes oli pealinna tööle tulles saanud mõne tassi oma tädilt Marialt. Kuigi Helve ei pea end kollektsionääriks, on tema koju ajapikku kogunenud päris palju ilusat portselani. Seda on nii rohkesti, et kui osa tassidest näitusele rändas, ei saanud kodused ilmselt arugi, et riiulid oleksid tühjemaks jäänud.

Helve Reisenbuki vanemate portselanserviis. Foto: Sven Arbet

Portselanist alguse saanud armastus peente, sini-valgete mustrite järele saadab Helvet kõikjal – neid värvitoone näeb nii tema rõivastuses kui ehetel. Ka oma kätega värvitud portselantassile valis ta sinise ja valge.

Pulmaserviisiga uude ellu

Nõukogude ajal ei möödunud ilma kingituseks saadud serviisita ilmselt ükski pulmapidu.

Pärnu Postimehe tegevtoimetaja Kadrin Karner sattus kord vanaemale ja vanaisale peale, kui nood keldrit koristades üht helesinist kuldsete ornamentidega serviisi uurisid. Vanapaar arutles omavahel, et need vanad tassid tuleks küll ära visata. Tegu oli järelejäänud osaga nende pulmaserviisist, mida Kadrin juba ammu endale igatses, kuid polnud varem küsida julgenud. Nüüd ehib see 1956. aastast pärit serviis Kadrini kodu ja kuuleb külaliste imetlevaid repliike.

Kaunid portselannõud endistest aegadest. Foto: Sven Arbet

Lisaks tuttavlikele pulmaserviisidele tekitavad näitusekülastajates elevust muuseumi kapist pärit näited nõukogudeaegsetest igapäevanõudest. “Sel ajal ju muid tasse polnudki – igas kodus olid ühesugused,” meenutab muuseumipedagoog Laine Järvemäe, kes on mitu näitusel olevat tassi muuseumisse toonud oma kodust.

Iga tass räägib loo

Iseseisva elu alustamisega on seotud ka kõige suurem näitusele jõudnud tassidest. Nimelt asus praegune Seljametsa lasteaia õpetaja Kaidy Kohv omal ajal ametisse enda esimesel töökohal Audru ametiühingu klubi juhatajana. Sel puhul kinkis ema talle suure kruusi, öeldes: “Sul pole tööl käies ju nagunii aega süüa teha. Joo siis vähemalt puljongit ja hauka pirukat peale!”

Igal kruusil on omaniku jaoks mingi lugu rääkida. Foto: Sven Arbet

Männituka talu perenaise Maiu Saare tassikogu räägib nende pere ja talu loo. Aukohal on Riigikogu kirjaga tass, mille kinkis talu külastades Arnold Rüütel. Perenaine toob peaaegu alati tasse kaasa ka reisidelt.

Männituka talu tassikogu. Foto: Sven Arbet

Kõige noorem näitusel osaleja oli 12aastane Anni Veesalu, kes sai oma kõige hinnalisema kruusi kingituseks Savisellide võistluselt.

Näitus jääb Seljametsa Muuseumis avatuks jüripäevani.

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare