Pirgu häärber tõusis varemeist pulmamõisaks

 (4)
Pirgu mõis
Pirgu mõis.Foto: Sven Arbet

1984. aastal kasvasid Pirgus varemete vahel puud, kolme aasta pärast aga avas uksed taastatud häärber. Praegu tegutseb Pirgu nii koolitus- kui ka pulmamõisana.

ohilast läbi Angerja küla Juuru poole sõites vilksatab terasele vaatajale korraks puude vahelt punase katusega kollakasbeež maja. See on pargi südamesse varjunud Pirgu mõisa peahoone.

Keskealised inimesed seostavad seda mõisat eelkõige Pirgu arenduskeskuse, mälusektori ja teatrietendustega. Ajal mil ümberringi mõisahooned lagunesid, oli varemeist jooniste ja vanade fotode järgi üles ehitatud häärber tõeline ime. Rääkimata seal peetud mõttetalgutest, koolitustest ja konverentsidest, mis olid kõneaineks kõigis ärksamates seltskondades.

Hõreda mõisa eeskujul

Algselt kuulusid Pirgu maad Püha Brigitta ordule, sellest ka nimi. Mõisa ajalugu ulatub 17. sajandisse, mil see kuulus Uexküllidele. Seejärel oli mõis pikemat aega Peetzide käes, nende valduses oli ka naabruses asuv Umbru abimõis. Pirgu oli Juuru kihelkonna väikseim mõis nii maade kui ka rahvaarvu poolest. Just seetõttu hakkas Pirgu vastu huvi tundma Gideon von Stahl, kes oli võlgadesse sattunud liiga suurelt ette võetud Hõreda mõisa esindusliku ansambli väljaehitamisel.

Ta ostiski 1819. aastal Pirgu ära ja peagi kerkis puidust peahoone asemele kivist kõrgklassitsistlik häärber, mis jäi suuruselt Hõredale tublisti alla. Samas kordab see hoone Hõredal ja Raikkülas nähtud iseloomulikke stiilivõtteid.

Pirgu mõis. Foto: Sven Arbet
Seotud lood:

Kahekorruselise, kelpkatusega peahoone esifassaadi ilmestab laiale kiviterrassile toetuv sammasportikus. Peauks, mis nüüdseks hävinud, tehti Raikküla mõisa häärberi ukse eeskujul. Portikuse peal on lahtine rõdu. Veneetsia aknaga tamburi kohal kõrgub kuppel. Soklikorrus on võlvitud.Põhikorruse parema tiiva võtab enda alla suur, petikniššide ning neid raamistavate korintose sammaste ja stukkrosetikestega rikkalikult kaunistatud saal. Vähesed eluruumid asusid hoone vasakus tiivas.

Hiljem oli Pirgul veel mitu omanikku, neist viimased enne maareformi Wetter-Rosenthalid.

Vana koka hool ja abi

Pirgu eluolu pärast maareformi kirjeldab värvikalt oma raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased” rootslasest ajakirjanik ja Eesti Vabadussõjast osavõtnu Carl Mothander, kes abiellus Tohisoo mõisapreili Benita von Wrangeliga. Tohisoo on Pirgu naabermõis.

“Koju jäänud õele oli alles jäetud mõisasüda koos 15 hektari maaga. Kahjutasu ei olnud 14 aastat pärast riigistamist ikka veel välja makstud, ja kui see lõpuks saabus, sai pere seitsmest lapsest igaüks paarsada krooni.”

Et kuidagi toime tulla, hakkas Madeleine von Wetter-Rosenthal pidama mõisas pansionaati. Raha häärberi remondiks ei olnud, seega ei saanud lagunevas mõisas tubade eest kuigi kõrget hinda. Suvitajad olid omaniku sõbrad, üksikud daamid või mõni pastoriperekond. Toit tuli esialgu veel oma majapidamisest. Suvel oli preilil abiks sulane ja karjanaine, aga talvel lüpsis ta ise lehmi.

Kui suvel veel külastajaid leidus, siis talvel tuli leppida närvinõrkadega, kellele soovitati maaelu. Nende põetamine oli raske ja teinekord ohtlikki. Kord öösel seisis üks neist preili voodi ees, lihanuga käes. Õnneks taipas preili kohe talle lõbusa loo jutustada, mispeale hulluke rahunes.

Ent preilil oli truu kokk, kes talvel teenis Tallinnas. Kokkuhoidlik Christine pani peaaegu kogu oma palga kõrvale. “Kõik oli Pirgu jaoks. Sinna kolis ta mai lõpul, aitas maja suvitajate jaoks korda seada ja töötas terve suve köögis, pennigi palka saamata. Oma säästuraha kulutas ta möödapääsmatute väljaminekute peale, milleks pansioni sissetulekutest ei piisanud.”

Tänu truule sõbrale pidas Madeleine von Wetter-Rosenthal mõnda aega vastu, aga lõpuks töötas ta end ikkagi surnuks.

Mõisahooned jäid lagunema. Pärast sõda kavatses Rapla rajooni tööstuskombinaat ehitada parki tellisetehase, varemete vahele kerkisid telliseahi ja kõrge korsten. Park käis käest kätte, aga häärber muudkui lagunes.

Entusiasmiga loodud arenduskeskus

Pirgu edasist käekäiku meenutab sotsioloogiaprofessor Ülo Vooglaid.

Loe veel

1980. aastate alguses haaras Raplamaa kolhoosiesimehi ja spetsialiste koolituste vaimustus. Rapla agrotööstuskoondise uuendusmeelsetel juhtidel sündis mõte luua arenduskeskus ja ehitada selle tarvis varemetest üles Pirgu mõis. Enne nõusoleku andmist tahtis keskust juhatama kutsutud Vooglaid koha üle vaadata. Aasta oli siis 1984.

“Varemete vahel kasvasid reiejämedused puud, mina küll ei uskunud, et majast asja saab. Aga arhitekt Ants Evart juba tegutses ja ehitajatega oli kokku lepitud. Tööd kulgesid tohutu tempoga. Teinekord võtsin minagi tööriided kaasa ja panin käed külge,” räägib professor. “Seejärel tekkis küsimus, kuidas mõisat sisustada. Kõige lihtsam olnuks mööbliesemed kokku koguda. Olin sellele kahe käega vastu ja leidsin, et tuleb palgata hea asjatundja.”

Sedasi lõpuks otsustatigi ja tööle asus sisearhitekt Hellekai Põldra. 1987. aastal avas häärber uksed.

Vooglaiu ümber kogunes ärgas seltskond pedagooge, sotsiolooge, psühholooge... Mikk Sarv, Ruve Šank, Tõnu Ots, Tõnis Arro, Andrus Ristkok on vaid mõned nimed sellest tegusast meeskonnast.

“Koolitust ei saa alustada koolitusest, see tuleb ehitada kindlale vundamendile – luua infopank, toetuda teadusuuringuile.” Selle tõestuseks võtab professor paberi ja kukub skeeme joonistama.
Aga oli veel Vene aeg ja kõigest ei saanud otse rääkida. Kui teeks näidendi! Lavastaja Merle Karusoo sattus vaimustusse, kogus enda ümber näitlejaid. “Seal olid vennad Johansonid, Katrin Saukas ja üks pikk poiss, kes muudkui kääksutas lõõtspilli, ega ta tollal suurt mängida osanud. Aga vaat mis poisist on nüüd saanud,” meenutab Vooglaid Marko Matveret.

Esiotsa kavatses Merle Karusoo ise näidendeid välja mõelda, aga siis tekkis elulugude kogumise mõte. Väga menukaks kujunes biograafiline näidend “Aruanne”, kus Karusoo kasutas ära Ella Kaljase päevikud. “Näitlejad pidid aeg-ajalt mängu katkestama, sest pealtvaatajad löristasid nutta,” meenub Vooglaiule. Neljast osast – elu Eestis, sõda, Siberi aastad ja tagasi Eestis – oli kõige dramaatilisem viimane. Pirgu Mälusektor tegutses aastaid ning elulugude kogumine sai väga populaarseks mujalgi Eestis.

“Mäletan, et tollaste rikaste kolhooside esimeestel oli vunki üles ehitada ka Hõreda mõis. Juba oli projektki valmis. Laemaalingud olid siis veel alles,” lausub Vooglaid, kahjutunne hääles.

Õigusjärgse Eesti Vabariigi taastamisega jäi Pirgu jälle hooletusse, ei suudetud selle hooldamise ja kütmisega toime tulla ning tollane omanik, Raplamaa Tootjate Liit müüs mõisa maha.

Pirgu on ka pulmamõis

Mõisa praegune ainuomanik, ülikooli õppejõud ja psühholoog Ruth-Kaja Pekk oli saanud Austraaliast päranduse. Pirgu mõisa ostmist pakuti just õigel ajal, ja küllap ka õigele inimesele. On ju Ruth-Kaja pärit siitsamast naabrusest. Teda tunti ning teada olid ka erilised olud, mis teda nooruses karastasid ja andsid võimekuse pidada mõisa.

“Algul suri isa, siis ema, minust nooremad – õde ja kaks venda – jäid minu hoolde ja vastutusele. Võrreldes nende raskustega, mis siis olid, on mõisapidamine suur selge rõõm!” ütleb jäägitult optimistlik daam ja lisab: “Pealegi aitab mind praegu ja on mõisaasjus kõige kompetentsem nõuandja mu tütar, Eva Garmider-Laur.”

Õppejõuna oma mõisas koolituskursuste ja videotreeningute läbiviimist peab Ruth-Kaja parimaks variandiks. Mõisa ostmisel ta seda arvestaski. Kursused ja loengud on juhtimispsühholoogiast, isiksuse arengust, edukusest.

Härrastemaja suurepärane akustika on aidanud, kui on väga palju kuulajaid. Kord oli loengul 220 inimest, siis istuti lisaks suurele saalile ka selle kõrvaluumides. Kõikjale oli ilma võimenduseta kuulda.

Pirgu mõisa valgest saalist viivad uksed eri värvi salongidesse. Taamal paistab uks, mis viib kollasesse salongi. Foto: Sven Arbet

“Imetlengi siinset fantastilist akustikat, professionaalset kunstnikutööd, mis taastamisel tehtud, identsust restaureerimisel, aga eelkõige ideed ehitada mõis üles ja leida selleks võimalused. Tänan kõiki, kelle mõte ja tegevus on toonud mõisale tuntust ja kuulsust, mis aitab seda mõisat pidada,” ütleb Ruth-Kaja.

Aga mõisa pidamine on kallis ja majandada tuleb targalt. Koht on ilus, pulmadeks just sobiv. Noortele hakkas paik meeldima ja kuuldus levis. Need on ilusad ja rõõmsad päevad. “Pole vist puud ega põõsast, mille juures poleks keegi paari pandud,” viskab mõisaomanik nalja. Siin on peetud umbes 400 pulmapidu. Pidude korraldamise ja kõige muu mõisas toimuva eest kiidab Ruth-Kaja erakordselt tublit ja võimekat naist, mõisavalitsejanna Talvi Roosit.

Vabakujulises pargis kasvab 250 liiki puid-põõsaid. Hall pähklipuu häärberi ees on Baltikumi suurim. Ümbrus on korras ja hoolitsetud.

Mõisat ümbritseb kolmest küljest Atla jõgi. Jõel karjatab part oma pisiperet, puude all lokkavad priskelt metsmaasikad. Romantilised sillad, pisike paviljon jõesaarel, kohati näeb ka looduslikku metsalilledest kirendavat muru. Mida enamat hing veel ihkaks!


NAGU PILDI SISSE MINEK

Sisearhitekt Hellekai Põldra:

“1985. aasta suvel sain Pirgu mõisa põhiplaanid ja vaated. Tutvusin mõisa ajalooga, kasutades Juhan Maiste ajaloolist õiendit. Uurisin ajastu stiilinäiteid ja külastasin restaureeritud objekte, näiteks Ostankino lossi Moskvas. Nii tekkiski kujutlus, milline see mõis võis välja näha. See oli nagu pildi sisse minek.

Suure peosaali puhul joonistus silme ette heledates toonides valge mööbliga pidulik saal. Sellest lähtusingi. Aga mööbliga oli raskusi. Tahtsin selle kujundada ampiirstiilis, kuid ei olnud näidist. Lõpuks leidsin ajaloomuuseumi fondist ühe valge, kullatud kaunistusega ampiirtooli. See saigi eeskujuks saali mööblile, mille valmistas Mati Raal.

Vastandina kujundasin teise, väiksema saali – arvatavalt kunagise söögisaali – pompeipunaste seinte ja mahagonmööbliga. Tooli näidiseks oli minu vanaisa majast pärit biidermeiertool, mis võis olla toodud Peterburist. Sinna saali projekteerisin ka pika laua – nüüd küll koosolekulauaks – ja seinakapid. Vestibüüli historitsistlik mööbel õnnestus osta eraisikuilt.

Kolm väikest salongi sisustasin restaureeritud mööbliga. Mööbli otsisime kokku ajalehes kuulutades ümbruskonnast ja kaugemaltki ning lasksime restaureerida. Garderoobi mööbli projekteerisin ise.
Omaette maailm oli kelder. Mööbli projekteerisin sinna talupojastiilis, kuid väikeste klassitsistlike detailidega. Keldrisse kavandas ja kudus seinavaiba tekstiilikunstnik Malle Antson.

Üsna raske oli hankida sobivat mööbliriiet ja kardinaid. Lõpuks õnnestus saada hea kvaliteediga mööblisametit, kuigi värvitoone oli napilt. Suure ehk valge saali mööbli lasksin katta kuldkollase, väikese ornamendiga sametiga. Punasesse saali valisin roostepunase sameti, salongidesse roosa ja sinepikollase.

Valge saali kardinateks leidsin helesinise siidripsi, punasesse saali samasuguse beeži. Narmad tõin käe otsas Moskvast. Kardinad õmbles valmis üks tore ja suurte kogemustega teatriühingu kombinaadi õmbleja. Suur osa mööblist valmistati või restaureeriti väikestes töökodades üle Eesti, mistõttu tuli palju ringi sõita.

Kunstimuuseum deponeeris mõisa mitmeid kunstiteoseid. Suurde saali näiteks kaks skulptuuri: Canova “Belvedere Apollo” ja Thorvaldseni “Merkuuri” koopiad. Seal oli ka üks Itaalia vaade ja veel paar maali. Õnneks võttis muuseum kunstiteosed 1990-ndate alguses tagasi. Umbes sel ajal varastatigi sinisest salongist ehtne klassitsistlik kapike valge marmorplaadi ja messingkaunistustega.

Töö oli väga huvitav, abiks olid konsultantidena Juhan Maiste ja Jüri Kuuskemaa. Süda jäi rahule alles siis, kui vastvalminud kujunduse kiitis heaks minu õpetaja, sisearhitekt Vello Asi.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare