Puid saab lõhkuda ka kirve abita

 (38)
Puulõhkumismasina puhul on lõhkumisjõuga võrdselt tähtis ka ergonoomika: ebamugava seadmega kaua töötada ei jaksa. Foto: Shutterstock

Puudelõhkumise aeg on kohe-kohe ukse ees. Kas kasutada kirvest või puulõhkumismasinat? Kui otsustate viimase kasuks, siis millest lähtudes masinat valida?

Puulõhkumismasin töötab samal põhimõttel mis kirveski, kuid halgude tegemine sujub sellega väiksema vaevaga. Samas on puulõhkuja valimine pisut keerulisem kui kirve ost.

Mõne üksiku puupaku lööb kirvega peenemaks puhtalt lusti pärast pea igaüks, kuid kui lõhkumist ootab paarkümmend ruumi talvepuid, ei tundu kirveviibutamine enam lõbus ajaviide, vaid üks pagana nüri ja kurnav töö. Üks võimalus on appi kutsuda sõbrad-sugulased ja teha puulõhkumistalgud, aga talgute korraldamine nõuab omajagu raha ning keset suvepuhkuste aega ei pruugi tööväe kokkusaaminegi olla kuigi lihtne.

Õlut, šašlõkki ja sauna küsivatest talgulistest hulga vähenõudlikum abiline on puulõhkumismasin. Kodumajapidamisse paslikem on tavaliselt elektrimootori jõul töötav riistapuu, kuid puulõhkujat võib käitada ka bensiinimootor või traktori jõuväljavõtuvõll.

Olgu jõuallikas milline tahes, enamikul puulõhkujaist käitab see hüdraulikapumpa, mille tekitatav surve paneb liikuma hüdraulilise töösilindri, mis surub puupaku vastu lõhkumiskiilu 2–4 haluks.

Esimene asi, mida halumasina hankimisel silmas pidada, ongi selle hüdraulikasüsteemi arendatav surujõud. Kui hea pikavarrelise kirve tera tabab pakku umbes tonnise jõuga, siis ka kõige odavamate masinate puhul lubatakse lõhkumisjõuks 4–5 tonni. Sellest peaks tavaliselt piisama männi, kase, lepa, sanglepa ja teiste selliste puude lõhkumiseks, kui tegu pole just väga jämedate jändrikega. Küttepuuks aga lähebki tavaliselt ikka peenem nii-öelda rämpspalk. Ning muidugi on alati hõlpsam lõhkuda märga kui kuiva puud.

Tähtis on masina lõhkumisjõud

Kuni 25cm läbimõõduga ning 40–50 cm pikkusega pakke suudab lõhkuda odavam niinimetatud horisontaalmasin (lõhutav puu pannakse masinasse horisontaalselt). Sellise seadme saab soodusmüügilt kätte paarisaja euro eest.

Kui aga ahi on nii suur, et neelab kuni meetri pikkusi halge ja/või toorikpalk on jämedam, peaks pilgu viskama vertikaalpuulõhkujatele (lõhutav puu pistetakse masinasse püstiasendis). Nende lõhkumisjõud on tavaliselt 7–8 või rohkemgi tonni, kuid hind 500 ja enam eurot ning masinal kaalugi 40–50 asemel tublisti üle 100 kilogrammi.

Halumasina lõhkumisjõuga peaaegu sama tähtis on ka seadme teostus ning sellega ümberkäimise mugavus ja ergonoomika, mis võivad tööjõudlust nii tublisti pärssida kui paremal juhul ka märgatavalt hoogustada.

Kipaka konstruktsiooniga ja pehmest ebakvaliteetsest terasest tundmatu firmamärgiga seadeldisest peaks kauge kaarega mööda käima, sest sellisest rämpsmasinast pole rõõmu kuigi kauaks ning lõputu remontimise peale kulub kiiresti rohkemgi raha, kui oleks hinnavahe usaldusväärse ja pikaealise seadmega.

Kuna lõhkumistööd tuleb teha mitu tundi jutti, on oluline ka seadme kõrgus ja käepärasus, sest madala masina kohal küürutamine kurnab puulõhkuja kiiresti ära.

Lisaks proovige enne ostu masinaga ka päriselt tööd teha (või seda vähemalt ette kujutada, võttes selleks piisavalt aega). Mõne masina puhul on püütud tööohutust tõsta sellega, et mootori ja töösilindri käivitamiseks peab kasutama mõlemat kätt. Siis ei satu sõrmed tõepoolest puupaku ja lõhkumiskiilu vahele, aga iga lõhkumisoperatsioon nõuab üksjagu aega.

Etem oleks selline masin, kus eelmainitud lülitused oleksid kombineeritud või saaks mõne tarviliku toimingu teha näiteks pedaaliga.

Töösilinder peaks algasendisse liikuma automaatselt ning selle käiku peaks saama soovitud piires fikseerida, et lühikesi pliidipuid tehes ei peaks iga kord ootama, kuni töösilinder algasendist lõpuni liigub ja siis jälle terve maa tagasi – iga paku puhul kulub ootamiseks hulk sekundeid, mis päeva peale annavad kokku arvestatava hulga raiskuläinud aega.

Tõhusat abi tõuseb ka lõhkumiskiilude valikust. Kui ristikujuline kiil lõhub paku ühe liigutusega neljaks, sujub töö mitu korda kiiremini, võrreldes lihtsa, pakku ainult pooleks lööva kiiluga.

Ohutus eelkõige

Puulõhkumismasina saab ehitada aga ka kallist ja keerukat hüdraulikat kasutamata. Piisab kõigest elektrimootorist ning jämeda koonusja kruvi sarnasest terast – küllap paljud teavad, kui kergesti õhuke laud lõheneb, kui sellesse üritada keerata jämedat kruvi.

Selline seade “kruvib” hõlpsasti halgudeks ka jämeda ja jändriku paku (pöörlev lõhkumiskruvi surutakse pakku küljelt), kuid samas on selline aparaat ohtlikum. Kui koonuskruvi pakku haakub, võib ta selle lõhkujal käest rebida ja pöörlema lüüa ning sel juhul on tagajärg ettearvamatu. Samas oskaja käes töötab see masin kiiresti ja on pealegi vaiksem kui hüdrauliline oma pumba vingumisega – kostab ainult mootorivurin ning puuragin. Niisuguseid kruviga (rahvakeeli “porgandiga”) masinaid poest tavaliselt ei leia, kuid isevalmistatuid siiski aeg-ajalt müütatakse.

Kui majapidamises ahje palju ning küttepuid kulub aastas mitukümmend ruumi, tasub halgude tegemisele läheneda juba tõsisema masinaga. Professionaalne halumasin valmistab tunniga kuni 10 ruumi küttepuid ehk päevaga jõuab valmis teha mitme talve varu.

Niisugune seadeldis tükeldab palgi kett- või ketassae või hoopis giljotiinteraga ning lõhub saadud pakud nii peeneks, kui kasutaja soovib – jämedama puujuraka ühe liigutusega kas või 8–10 haluks. Halud liiguvad hunnikusse ning paremal juhul ka palgid sae alla konveierlindil. Korraliku kasutatud auto hinda maksvat masinat pole ilmselt mõtet koju seisma osta, kuid rentimisel võib teatud puhkudel juba olla jumet.

 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare