Rannakülaromantika Puise Nina talust

 (2)
Rannakülaromantika Puise Nina talust
Linnuvaatlustornist näeb nii Matsalu looduskaitsealal elutsevaid linde kui ka meeliülendavat merevaadet.Foto: Sven Arbet

Puise nina kaugele merre ulatuv neemeots tekitab tunde, et siit lõpebki maa ja nüüd saab minna üksnes tagasi või otse merre. Kõige mõistlikum oleks aga aeg veidi maha võtta ning hästi sobib selleks Kogre kõrts.

Ehkki kõrts ei paku iga päev mitmekesist menüüd ega ole kellast kellani avatud, lubab selle perenaine Leili Jõgisoo, et tühja kõhuga ei pea ka juhuslikud tulijad jääma: “Seitsme kala suppi ja karaskit ikka leidub,” kinnitab ta.

Just seitsme kala supp on Puise Nina talu tuntuim roog, sest on kohviku menüüs alati olnud. “See, millistest kaladest supp on keedetud, sõltub sellest, missugust kala merest parasjagu tuleb,” selgitab Leili. Kalaga varustab kõrtsi Nina talu peremees Indrek Jõgisoo, kes on rannakalur. “Püütud kala kohvikus toiduna müüa on kalurile märksa tulusam kui kokkuostjaga kaubelda,” leiab Indrek.

Foto: Sven Arbet
Seotud lood:

Tööjaotus talus ongi selline, et Indrek käib merel, tegeleb talu ehitamise, arendamise ja masinatöödega, teeb turistidele paadisõite; naine ja tütred tegutsevad kohvikus, võtavad turiste vastu, hoolitsevad koduümbruse ja lammaste eest. “Meile piisab, et talu annab perele võimaluse ära elada ja meile armsat paika paremaks muuta,” arvab pererahvas.

Paik lapsepõlvemailt

Esimese ettekujutuse kalurite elust sai Indrek vanematega koos kalakombinaadi õuel, kalavastuvõtupunktis ja paadisadamas askeldades. Kaugel nõukaajal, kui keegi ei rääkinud kaldakaitsevööndist või veel vähem Natura aladest, ehitati siia toonastest ehitusmaterjalidest betoonist ja eterniidist üsna kole kalavastuvõtupunkt. Kui endised ajad lõppesid ja neid hooneid kellelgi enam vaja ei olnud, otsustasidki Indrek ja Leili siin elama ning talu arendama hakata. Nii kaunis ja merelähedases paigas tundus ainuvõimalik asutada turismitalu, kus saaks pakkuda ka endapüütud kaladest valmistatud toite. Paraku aga varemetes kalakombinaat ja lagunenud sadam seda ideed esialgu eriti hästi ei toetanud.

Foto: Sven Arbet

Leili ettevõtlikkus sai tuule tiibadesse pisitasa. “Esimest korda pakkusin küla jaaniõhtul inimestele meie õuel võileiba ja kohvi. See tuli nii lihtsalt ja loomulikult välja, et edaspidi hakati siin käima ja uurima, kas kohvik ikka veel töötab,” meenutab Leili.

Ettevõtja okkaline tee

Kõik praeguseks päris edukaks saanud talud võivad rääkida loo neist kõige karmimatest aastatest, mil ellujäämise eest tuli päev-päevalt võidelda.

Seda võitlust ei saanud ette võtta paljaste kätega ja Leili otsustas kõigepealt oma teadmisi täiendada. Ta läbis järjepanu projektijuhtimise, arengukava koostamise, toiduhügieeni, raamatupidamise, loodusturismi, lamba- ja kitsekasvatajate, kokkade ning pagarite koolituse. Selle kõige peale ei saanud tulemata jääda Läänemaa aasta õppija tiitel 2008.

Saadud teadmiste varal sai hakata fondidest raha taotlema ja oma ideid ellu viima. “Mõni võib arvata, et see oleks nagu maast leitud raha. Tegelikult tuleb selle saamiseks väga palju vaeva näha ja minu jaoks on eurorahal lausa veremaitse küljes,” tõdeb Leili.

Et ka külas elavatel vanemaealistel osavate kätega naistel oleks võimalus oma käsitöid müüa ja enda teadmisi koolitustel edasi anda, loodi Rannarahva Kultuuriselts ja rannakülade meistrite õpiettevõte. Käsitöötoa jaoks renoveeriti üks ruum suurest kalavastuvõtupunktist ja nüüd saab siit aasta ringi osta kohalikku käsitööd.

Foto: Sven Arbet

Töö ja pinge oli tohutu. Rabandus sundis lõpuks Leilit puhkama ja edaspidi ennast säästvamalt tegutsema.

Indrek hakkas umbes samal ajal koos mõttekaaslastega edendama rannakalurite ühingut, sest rannakalurite amet oli välja suremas, noored mehed küladest lahkunud ja oma rannast merel käimine haruldaseks jäämas.

2007. aastal hakkas Euroopa kalandusfond lõpuks raha jagama ka rannakalurite toetuseks. Rannakalurite ühingu kaudu hakati kirjutama projekte raha taotlemiseks paatide, sadama ja seadmete soetamiseks ning rekonstrueerimiseks. Mõne aastaga tehti lagunenud Puisest igati kaasaegne sadam.

Foto: Sven Arbet

Loe veel

“Mõtlesime kohalike kalurite ja vallavalitsusega oma vajadused ning võimalused läbi ja hakkasime samm-sammult seda teostama,” jutustab Indrek.

2011. aastaks oli Puise sadamasse investeeritud üle 442 000 euro Euroopa kalandusfondi rannakalanduse programmi ja 160 000 eurot valla raha. Sadama haldajaks ja majandajaks jäi Puise külaselts, ning kümmekond rannakalurit saavad siin igas mõttes kaasaegseid tingimusi nautida. Paadikohti (neid on kokku 15) jätkub oma küla meestele ja külalistelegi.

Lisaks korralikule kaitsemuulile ja kindlustatud sadamabasseinile süvendati faarvaater, tehti ujuvsillad, teed ja platsid ning seadmed kalasaagi ja võrkude maale toomiseks.

Uus elu uue sadamaga

Uus sadam andis külaelule hoopis uue ilme. Rannakalurid võivad end kindlamalt tunda, kuid korrastatud sadamal on laiem tähendus kogu sellele kandile. “Kalurile ei piisa tänapäeval enam sellest, et ta vaid püüab kala ja katsub selle maha müüa. Kalasaak on üsna juhuslikku laadi, ning selleks, et aasta ringi oma pere ära elatada, peab rannamees olema mitmekülgne ja tegutsema mitmel alal. Kui merest püütud ahven ära suitsutada, on kalast saadav tulu juba märksa suurem. Samuti tuleb kinni hakata kõikidest muudest võimalustest, mida siin teha annab, olgu selleks siis turism, lamba- ja veisekasvatus või küttepuude tegemine,” selgitab Indrek.

Foto: Sven Arbet

Abi selliste äride sisseseadmiseks pakub jällegi Euroopa Liidu tegevuste mitmekesistamise meede. Uuest sadamast saab näiteks osta suitsukala või siis hoopiski minna koos kaluriga või renditud paadiga kala püüdma ja hiljem seda ise suitsutada.

Uus ja uhke sadam meelitab paatidega matkajaid siin silduma ja nii saabubki suviti hulk turiste Puisele meritsi.

Järelkasvule mõeldes korraldati koostöös mittetulundusühinguga Noored Merele koolitused. Et mereasjandus lastele võõraks ei jääks, said lapsed koos kaluritega kaasa minna püüniseid nõudma ja üldse kalameheeluga tutvuma.

Kogu pere ettevõtmine

Suvi on turismitalule kõrgaeg, kus tööd tehakse nädalapäevast või kellaajast hoolimata. Peretütred on lapsest peale harjunud talus tööd tegema ja suviti on nende panus hästi oluline. “Võõrast tööjõudu palgata ei ole eriti võimalik. Samas on meie tütred hakkajad, ja mina olen näiteks väga rahul sellise sünnipäevakingiga, milleks on tütre kingitud “kinkekaart”, millega lubab end näiteks kolmeks päevaks talusse tööd tegema,” jutustab Leili.

Foto: Sven Arbet

Turismitalus on tähtis, et kõikide külalistega suhtlemiseks peab aega leidma. Selleks hooajaks said valmis külalistemaja uuendatud toad. Kokku on majas kaheksa tuba, kuid lisaks sellele saab rentida eksklusiivset saunaga linnuvaatlustorni. See asub peaaegu veepiiril ja sellise asukohavõimaluse andis linnuvaatlustornile asjaolu, et paikneb endise abihoone vundamendil. Seetõttu on hoonel ka torni kuju.

Ülemisel korrusel on seinad suures osas klaasist ja vaade merele hunnitu. See on vaade, mille pärast tasub kohale sõita kas või Austraaliast, Eestist rääkimata.


Puise nina talu retsept

Seitsme kala supp

  • värsket kala (särg, kiisk, luts, vimb, koha, ahven, haug)
  • vett
  • maitserohelist
  • soola
  • vürtse
  • 4 porgandit
  • 3 sibulat
  • 4 kartulit
  • õli
  • keedetud mune
  • keedetud riisi

Puhastage kalad, jätke pead ja sabad külge, kuid eemaldage kibedat maitset andvad lõpused. Valige välja kalad, millest keedate puljongi, ja need, mis jäävad supi sisse lihaks. Pange puljongikalad külma veega keema, riisuge vaht ja kurnake puljong. Seejärel lisage loorberit ja vürtsi. Lisage kuubikuteks lõigatud kartul, pannil pruunistatud porgand ja sibul. Pange ülejäänud kalad vähese veega keema, puhastage ja tükeldage need. Keetke supp valmis ja lõpuks lisage kalatükid, keedetud riis, viilutatud munad ning peale puistake maitserohelist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare