“Roosid on minu elu. Kogu suve ma elangi vaid aias. Roosid on põhjus, miks ma hommikul tõusen ja tegutsema hakkan,” räägib Aili. Suure aia hooldamine on meeletu töö, seda kroonivad aga võrratud elamused.
Roosiaed heinamaa süles.

“On nii eriline tunne, kui lähen maikuu hommikul aeda, ükski roos veel ei õitse, aga juba on tunda imelist magusat aroomi,” kirjeldab naine.
Meeldivat lõhna levitavad näärmeka kibuvitsa hübriidi ‘Manning’s Blush’ lehed, seda on tunda juba mitme meetri pealt. See sort on pärit XIX sajandi algusest. “Aroomi tunned kohe, kui põõsas lehte läheb, ja nii kuni sügiseni. Vahepeal lisandub ka õite lõhn, aga lehtede oma minu jaoks palju tähtsam. See on tõeline roositeraapia!”

Või hetk juuni algusest. “Vaatan, et oi, üks suur liblikas istub ‘Ristinummi’ põõsal. Lähen uurima ja märkan, et hoopis esimene õis on puhkenud! Küll on ta võluv roos, tipphetkel on põõsas üleni roosa, ja siis on üksikuid õisi lumeni.” See näärelehise ja kurdlehise kibuvitsa tunnustega Soome rahvaselektsioonisort ongi aia esimene õitseja. Tema roosad lihtõied on hiigelsuured, 10cm läbimõõduga.

Iluaiast saab roosiaed

Kui su nimi on Linroos, siis sa lihtsalt pead roose kasvatama. Ailil on oma roosipäevikus täpselt kirjas isegi kuupäev, millal tema roosihullus algas: 6. august 2003.

Sel ajal töötas ta veel ämmaemandana Tallinna keskhaiglas, kus korraldati väljasõit Põltsamaa roosiaeda. Aili ostis siis oma elu esimese roosi: “Roosiaia peremees Rein Joost rääkis tookord niivõrd kaasakiskuvalt roosidest, et ma lihtsal pidin ühe ostma.” See oli põõsasroos ‘Pampas’.
Sepa talu on Aili abikaasa Einu sünnikodu ja Linrooside suguvõsa häll. Kui mehe ema ja tädi veel elasid, laiusid ümber maja põllud, nüüd on seal heinamaa. Pere tarbeks on väike kartulimaa ja köögiviljaaed.

Kümmekond aastat tagasi hakkas Aili elumaja ette söötis kartulipõllule iluaeda rajama. Ühte serva istutas elupuudest tuulemüüri, teise murelid. Pani kasvama kõiksuguseid põnevaid taimi, mis aiaärides silma jäid: äädikapuid, budleiasid, kuradipuid, parukapuid, astelpajusid... Aga enamik hukkus. Õnneks jõudsid siis juba Aili ellu roosid ja iluaiast sai hoopis roosiaed. “Millegipärast tahavad ainult roosid minu aias kasvada,” muigab ta nüüd.
Rose Morden Centennial

Suured peenrad teehübriidide ja põõsasroosidega on pärit aia algusajast. Siis armus Aili aga põhjalikult pargiroosidesse. Saatuslikuks sai juuli alguse külaskäik Põltsamaale. Pargiroosid olid just õitsema hakanud. “Õitesse mattunud suured põõsad olid nii kaunid, et tegin pika nimekirja, milliseid sorte ma tahan.”

Õnneks polnud muret, kuhu uusi lemmikuid istutada: heinamaal oli ruumi lõputult. Aili kirjutab oma roosipäevikus aastal 2006 nii: “Põltsamaalt tõin taas kohutava hulga istikuid.” Roosikogu täienes tormiliselt, igal aastal lisandus 80−90 uut taime. Praegu on aias umbes viissada põõsast, aga keldris ootavad istutamist juba järgmised mõnikümmend taime.
Suure roosiaia mõlemal osal on Aili sõnul ka oma teema. Vanem pool võiks kanda silti “Vanad kivid ja uued roosid”, uuem ja suurem pargirooside ala aga “Vanad kivid ja vanad roosid”.

Ajaloo hõng

Pargirooside hulgas on väga palju XVIII ja XIX sajandist pärit ning vanemaidki oivalise lõhnaga damaskuse, näärelehiseid ja kurdlehiseid roose.

Näiteks karmiinpunaste õitega prantsuse roos ‘Duc de Fitzjames’ on aastast 1837. Teist nii tihedalt täidetud õitega ajaloolist pargiroosi aias vist polegi. Õied on nõnda rasked, et lausa ripuvad. Huvitav on see, et kui tavaliselt pleegivad vanemad õied heledaks, siis temal lähevad need aina tumedamaks, suitsulillaks.

“Kahju, et ta õitseb vaid ühe korra juulis,” kurvastab Aili, kuid siis tunnistab, et ühekordsed õitsejad talle samas ka meeldivad. “Vahel on lausa valus vaadata, kuidas mõni põõsas end õiekoorma all nädalate kaupa kurnab. Kui ta siis lõpetab, on mul lausa hea meel, et nüüd sa said puhkusele.”

Suvel tuleb iga päev närbunud õisi lõigata, et põõsad näeksid ilusad välja, ühtlasi ergutab see uute õienuppude kasvu. Õitsemise tippaegadel on tavaline, et päevas koguneb kaks 20-liitrist ämbritäit õiepudi. Kõik läheb lõkkesse, nagu ka kõik mahalõigatud oksad. Nii suure roosikogu puhul on see ainus võimalus, et piirata haiguste ja kahjurite levikut.
Peaaegu iga põõsa juures õhkab Aili, kui võrratult kaunis õitseja see on. Mis on ka tõsi, sest oma kollektsiooni ongi ta ju kogunud roosimaailma koorekihi.

Edasi lugege Maakodu aprillinumbrist Suvi aias