Kaevu ehitusmaterjaliks on tavaliselt kasutatud tsement- või betoonrõngaid, vähemal määral raudkive või telliseid. Sõltuvalt rakete mõõtmetest mahutab näiteks kaev, mille rakke sisemõõt on 1 meeter ja kõrgus 1 meeter, 800 liitrit vett, ning sama laiusega, kuid 80 cm kõrguse rakkega kaev 600 liitrit vett.

Tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest üsna kaitsmata. Sademetevaesel suvel võib kaev ka kergesti kuivaks jääda.

Kuigi lõviosa kaevudest rajatakse meil puurkaevudena, pole salvkaev sugugi halb variant – paraku on nende mainet kahjustatud hooletu ja oskamatu ehitusega. 1970. aastatel kadus oskus ja teadmine, kuidas salvkaevusid õigesti ehitada.

Vahel on kaevurakked liiga madalad, mistõttu pääseb kaevu pinna- või pinnasevesi. Eriti halb, kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu, kuna see teeb heast veevõtukohast hoopis sademeveekollektori.

Probleemsete kaevude rõngad on peaaegu eranditult paigaldatud valepidi. Sellisel juhul valgub pinnavesi liidete kaudu kaevu. Kaevurõngad peab alati paigaldama nii, et sulund oleks üleval või valtsidega rõngastel kõrgem pool seespool.

Et kaev oleks täiesti veekindel, peab sellel olema veelukk. Ülemiste rakete valtsi vahele pannakse spetsiaalsed tihendid, mis takistavad pinnavee sattumist kaevu. Selliste tihendite puudumist saab korvata nii: kaevake ümber kaevu 2 meetri sügavune ja 0,7–1 meetri laiune auk, täitke see saviga ning tampige korralikult kinni. Katke maapind kaevu ümber liivaga ja sillutage kividega, mille kalle on kaevust eemale. Kaevurakked peavad olema vähemalt 0,5–1 meetri kõrgusel maapinnast. Hea oleks, kui kaev asetseks ka maastikul kõrgemal kohal ning igal juhul peavad kõik reostusallikad olema kaevust võimalikult kaugel.