Samblad sobivad hästi ka aiataimeks
Poleks sammalt – poleks inimest! Nii võiks paatoslikult kokku võtta nende pisikeste organismide tähtsuse. Sammaltaimede plahvatuslik levik ning mitmekesistumine ordoviitsiumi ajastul, veidi vähem kui 500 mln aastat tagasi, pani aluse kivise ning elutu maismaa muutumisele järjest rohelisemaks ning elurikkamaks. Samblad koos vetikate ja samblikega käivitasid mulla tekke ning kujundasid järjest enam atmosfääri gaasilist koostist. Sammaltaimedest on arenenud ka tänapäevane rikkalik maismaa- ja veefloora, kelle elutegevusest sõltume rohkem, kui endale aru anname.
Tillukesed kõrgemad taimed
Sammaltaimed kuuluvad kõrgemate taimede hulka ning neilegi on iseloomulik keha eristumine kudedeks ja organiteks (vars, lehed). Soontaimedest on nad tunduvalt väiksemad. Üheks erandiks on karusamblalaadsete selts ja näiteks ka Eestis tavaline, harva kuni poole meetri pikkuste vartega harilik karusammal (Polytrichum commune). Maailma suurim samblaliik on aga troopiline Dawsonia superba, omal jõul püsti seisev sporofüüt kasvab kuni 70 cm pikkuseks.
Kui soontaimi iseloomustab hästiarenenud juhtsüsteem ehk steel, siis sammaltaimedel juhtkude kas puudub või esineb primitiivse algsoone kujul. Pole ka juuri. Neid asendavad ühe- või mitmerakulised varre väljakasved ehk risoidid. Ka sammaltaimede lehed on algelised, enamasti üherakukihilised ja rootsuta. Paljude kõder- ning helviksammalde sporofüüt on sootuks lehtedeta ning tallusjas.
