Seatembud aia- ja peenramaal

 (6)
Seatembud aia- ja peenramaal
Foto: Raivo Tasso

Metsanotsude kuritegude nimekiri on nii pikk, et nende sigadustest võiks avaldada lausa raamatu. Piirdume esialgu vähemaga. Kogemusi jagavad metssigadega kõrvuti elavad lugejad.

Meie perele ei ole metssead suuri kahjusid tekitanud – kui välja arvata ülesküntud teeääred ja karjamaa. Viimase kartulisaagi saime 2011. aasta sügisel ning seda arvatavasti tänu meie suurele sõbrale dobermannile, kes hommikul vara ja õhtul hilja käis kartulipõllu äärde oma häda tegemas.

Eelmisel aastal aga sadas tihti ning siis ei viitsinud ta enam põllule joosta. Juba pärast esimest muldamist käisid metsanotsud manti võtmas. Sellele järgnes tükk aega vaikust. Kui pealsed juba suured olid, tulid nad just rohitud maale ja panid kartulid nahka. Pealsed olid kõik ühtpidi vao kõrvale laotud – jäi mulje, nagu oleks inimene tegutsenud.

Siis mõtlesin, et ma ei hakka enam sigade heaks umbrohtu ära kiskuma. Salamisi lootsin, et ehk nad suure rohu seest ei viitsi mugulaid otsida. Ent kartulivõtu ajaks olid neil kartulid võetud, aga umbrohi lokkas edasi.

Tänavu peitsin peenarde vahele sadakond kartulit. Juba sama päeva õhtul, kui imetlesin aknast päikeseloojangut, nägin nelja suurt ruigamit viljapõllul jalutamas! No tere tulemast! Kärmed poisid, kas pole?

Paar päeva hiljem märkasin, et nad olidki käinud minu peenardes. Olid harvendanud põldube, porgandeid, tilli, hernest. Salatipeenra olid lausa piki peenart üles kündnud. See seeme ei idanenud ja vajas uut külvi. Ma ei olnud jõudnud seda veel teha. Ju andis siga mulle märku.

Ühel juulihommikul avastasin, et nad olid jälle käinud. Olid harvendanud veidi porgandeid, punapeeti, küüslauku ja kõige rohkem sibulaid. Nad olid neid koos pealsetega üles tõmmanud – kõik kenasti ühtpidi vao vahele laotud. Vaatasin ja mõtlesin: kas kärssninal oli kõva nohu, et lõhna ei tundnud? Või ei teinud nad sibulal ja kartulil vahet? Peab ütlema,
et sibulaid jätkus meil siiski kõigeks, ka tütrele kaasa panemiseks ning neid on ikka veel veidi alles. Salatipeenart nad seekord
ei puutunud. Ju nägid, et uus seeme alles külvatud. Ja mis kõige vahvam – minu
150 kartulit kasvavad ja õitsevad täies ilus, isegi kartulimardikat ei ole.

Esialgu on minu peidetud kartulid veel alles. Ei tea kui kauaks? Eks see selgub sügiseks, sest neil aega ju on veel.

Aino Bremet Piibest



Ohtlik loom

Ainuke loomaliik, keda ma metsas seigeldes kohata ei tahaks, on metssiga. Tundub, et nad liiguvad ainult rünnakuks valmis olles! Naljalt oma valitud rajalt ei tagane. Mul on mälestus ühest sügisööst. Aastakümneid tagasi kogunesid noored tehnikumikaaslase koju. Ühel neiul hakkas palav ja ta läks jalutama ning kuud vaatama. Nägi siis, et põllul heinapallid pilla-palla ning tahtis ühele neist istuda. Heinapall aga pistis plagama ning hetkega oli kogu plats oli tühi!

Ilusat suve!

Ene Raudkats
Kuremaalt



Metsanotsu papujäljed põllul

Elame küllaltki metsa ääres. Eelmisel kevadel, kui kartuli maha panime, soovisime päikesele head paistmist, vihmale parajat sadamist ja kartulimugulatele ning juurviljadele rõõmsat kasvamist. Põldoad said samuti aianurka kasvama. Paari nädala möödudes olid oad üles tõusnud. Ühel päeval tundus meie aiamaa eemalt vaadates ikka väga mustana. Lähemale minnes selgus – kogu põllulapp oli suuri jälgi täis. Kahtlustasin esialgu põtru.

Nägin, et pool maad oli üles küntud kui sahaga. Osa kartuleid vao peal, juured ülespidi kuivamas. Need kartulid, mis ei maitsenud, olid lihtsalt katki hammustatud. Oad olid kõik ära söödud. Olime väga õnnetud.

Sõbranna teadis rääkida, et kui teha hirmutised ja piserdada neile lõhnaõli, siis pidid sead seda haistma ning ei tulevat enam rüüstama. Tühjagi! Mõne nädala möödudes oli suur kari külastanud aiamaa seda osa, kus nad varem ei olnud käinud. Porgandivagu oli üles küntud. Ei jäänud muud üle, kui pidime ehitama aia ümber. Seegi ei pidanud neid, enne sügist lõhuti aialatid.

Tänavu külvas naabertalunik meie maatükki ümbritsevatele põldudele rapsi. Nüüd, kui raps ümbritseb meie saaki, ei ole notsud veel käinud. Kartul kasvab.

Abikaasa, kes on Lääne-Eesti mees, usub, et tänavu võime ehk isegi põllukraami saada.

Violette Väätsa mailt


Andsime sigadele alla

Loe veel

Minu abikaasa ja tema õe lapsepõlvekodu asub metsa serval. Keegi seal ei ela, aga maha müüa ka ei raatsi. Mehe õde rajas sinna maasikaistanduse. Aastaid asi toimis: tööd küll oli, kuid see tasus end ära. Õde sai lisasissetuleku ja meie saime maasikaid nii palju, kui tahtsime. Kaks aastat tagasi kevadel olid sead maasikates tuhnimas käinud, midagi hullu ei olnud, uued taimed asemele ja elu läks samas vaimus edasi. Sellel kevadel, kui sinna läksime, oli istandusest järel ainult songermaa. Taastada pole mõtet – liiga suur töö. Nad tulevad ju jälle tuhnima. Isegi niita on võimatu! Kurb.

Anu Roos

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare