Setu-saare tandemi kodu Saaremaal: hülgerasvaga immutatud laastukatus ja peremeeste istutatud alleed


Setu-saare tandemi kodu Saaremaal: hülgerasvaga immutatud laastukatus ja peremeeste istutatud alleed
Foto: Peeter Kukk

Kirjanik August Mälgu sünnitalu Saaremaal Lümanda vallas näib olevat seisnud seal muutumatul kujul sajandeid. Tegelikkuses mäletab see paik läbi aastakümnete eestlaste kannatusi, on olnud täiesti hävinud ja siis uuesti elule aidatud.

August Mälgu vennatütre tütar Kaja Tampere saabus Koovi külla Vähiku talu taastama ajal, mil polnud siin alles midagi peale kiviaedade, vana laudavundamendi ja imetillukese saunamajakese. Nõukogude võim, soode kuivendamine, lisaks vene sõjaväelaste rüüstamised ja võimude käsk Rootsi põgenenud kirjaniku lapsepõlvekodu lammutada, olid talukoha sisuliselt hävitanud.

Juurtega saarlanna

Mida kaugemale tee Kuressaarest lääne poole kulgeb, seda enam tuleb saarlanna Kaja Tampere juttu laulvat saare murrakut. Mõistan, et vaatamata aastatepikkusele äraolemisele on Kaja jõudnud oma koju. Koju, kus on tema juured ja lapsepõlvemälestused.

“Olen palju mõelnud ja juurelnud kodu tähenduse üle. Mulle tundub, et iga eestlane tuleks mõneks ajaks Eestimaalt ära saata. Elasin seitse aastat Soomes ning alles seal õppisin tõeliselt ja südamest patriootiliselt oma kodu armastama,” räägib Kaja. Seal tuli ka äratundmine, et kodu võib olla mitmes kohas, kuid kõige tähtsam on paik, kus on sinu juured.

“Eestlased on äärmiselt õnnelik rahvas, et paljudel meist on siiani olemas sajanditepikkuste traditsioonidega, nii-öelda juurtega kodud. See koht võib ka räämas ja inetu olla, kuid seal on sinu juured. Eestlaste talupojakultuuri säilimine taludena on unikaalne,” ütleb ta.

Seotud lood:

Mälgu sünnitalus on aastate jooksul käinud palju Kaja ja tema pere sõpru ning rahvusvahelist seltskonda. Nii mõnedki on sellesse maalilisse ja maailmast justkui ära lõigatud paika lausa armunud. Siit edasi on vaid Läänemeri või “randlaste isemeelne leivaisa”, nagu Mälk on öelnud, üle mere aga Gotlandi saar. Interneti ja leviga on lood kehvad. Ka kell käib siin justkui teisiti – kellelgi pole kiiret, on aega mõtelda, rääkida ja kuulata.

“See paik pole suvila, vaid kodu. Minu vanaisa kodu. Tahaksin siin väga elada, olla Lümanda valla hingekirjas. Kui mul oleks Saaremaal töö, elaksin kindlasti siin,” räägib Kaja. Ta ütleb, et inimene vajab samas ka vaheldust ja maailmavaatamist: “Iga eestlane peaks korra Eestimaalt ära käima, pikemaks ajaks mujal elamas, et Eesti elule väheke kõrvalt pilku heita.” Nii ongi Kaja kodu ka Tallinnas, sest tema töö ja leib on praegu seal. Kaja on ametilt meedia ja kommunikatsiooni õppejõud Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudis, filosoofiadoktor ja professor.

Lapsepõlve maitse

“Nii oli elatud. Nii oli tuntud puudust. Ja vahel sekka küllustki. Nii kuis oli meri. Ja tujukas, nagu ta oli, oli ka Turja söögilaud. Vahel oli seal keedetud ja küpsetatud kalu ning liha, kuid enam tuli päevi, mil torgiti soolvett ja leivaroobil polnud tuua ahjust värsket lõhnavat leiba,” kirjutab August Mälk oma esimeses rannatriloogia raamatus “Õitsev meri”, mis räägib rannakalurite elust ja mille tarvis on ta inspiratsiooni saanud just siit – oma kodukohast Lümanda vallast.

Lümanda poest ostab Kaja kaasa Borodino leiba, konservi “Räim tomatis” ja paki ehtsat võid. “See on minu lapsepõlve maitse. Käisime vanaemaga autolavka pealt toitu ostmas ja pahatihti polnud seal muud saada kui leiba ja räime tomatis. Kuid see maitses imehästi!” meenutab Kaja. “Üldiselt on meie elustiil siin ökonoomne, tarbime võimalikult vähe ja kauba ostame kohalikust poest, et see ikka elus püsiks,” ütleb Kaja.

Rookatusega verandal istudes avaneb vaade kolme ilmakaarde. Majast paremal laiub vana koppel ja seal näeb tihtilugu kitsi või metssigu askeldamas. Otse vaadates paistab õunapuuaia tagaotsas uus saunamaja ja tiik, selle taga kõrguvad kõrged puudealleed.

Elumaja rookatus sai tehtud vimkaga ehk rookatuse äär pandi looklema ja lainetama, nagu muinasjutu illustratsioonidel. .

Talus oli tava, et iga järgmine peremees istutas talu juurde oma allee. Üks istutas mesilaste pärast pärnad, teine jälle vahtrate aeda vahtrad, kus varem karjatati lehmi. Kaja vanaisa Mihkel istutas kaseallee ja Vähiku talu praegune peremees Enn plaanib istutada tammeallee – pere tammede juures, nii nagu praeguse pererahva perenimi eeldab.

Loe veel

Siin on ka poolikuna alles kuulus vana pooppuu, mida August Mälk on kirjeldanud oma raamatutes. Vanasti oli puu sees õnarus, kuhu kirjanikuhärra lapsena peitu puges. 2010. aastal, kui Vähiku õuel peeti August Mälgu 100. sünniaastapäeva, istutati tema auks uus pooppuu. Vana oli ajale alla andnud, aga puudega põlistatav peretraditsioon peab ju jätkuma.

Ühel vanal õunapuul on veel tükike tapuaeda ehk mõned taimed humalaaiast. Koduõlu oli osa selle talu söögikultuurist. Nii nagu ka pannileib ja pärnaõietee, kuivatatud kala ja runntuhlis.

Tagasi koju

Kaja otsustas koos perega Vähikule tagasi pöörduda 2000. aastal. Praegu veab Mälkude iidset suguvõsavankrit õnneliku juhuse tahtel kokku saanud setu–saare tandem. “Saare naised on alati hästi osanud mehi valida,” naljatleb perenaine kelmikalt. Mälkude peres on viimaste põlvede näitel ju vaid naised (tütred) elu edasi kandmas. Kõige noorem põlv, Kaja ja tema õe Liilia lapsed, on ka paari mehepojaga õnnistatud, kuid need veel nii noored, et nende aeg talu pidada alles tuleb.

Vähikul tuli esimese tööna talukoht võsast puhtaks rookida. Sõbrad ja pere abiks, sageli talgute vormis. Ainsaks eluasemeks oli toona imetilluke, laste mängumaja mõõtu vana saun, kogu talus ainuke nõukogude aja üle elanud vundamendiga ehitis, kuhu mahtusid ööbima Kaja, tema mees Enn, poeg Uku ja tütar Ave. “Ega magamiseks pea püsti seisma,” viskab Kaja tagantjärele nalja. Ta ei väsi kiitmast oma meest ja ütleb, et ilma Ennu ning ta sõbra Peetrita poleks siin midagi suutnud teha. “See oli meeletu, et mitte öelda hullumeelne töö,” lausub ta lõpetuseks, “sellise töö võtab ette tõesti eriline inimene, ja seda mu mees ka on. Kolmekümne koos oldud aasta jooksul olen selles korduvalt veendunud.”

Kaja sõnul sai ta mees talu taastamise algaastatel kohalikelt ka uue hüüdnime – Vähiku Hull Enn. Muidugi heas mõttes.

“Minu tööst siinkandis keegi väga aru ei saa. Midagi ta seal “emaste koerte riiulil” arvutis teeb, aga mida täpselt – ega keegi eriti aru ei saa. Kuid Enn on end tõestanud. Maainimeste väärtushinnang on töö. Ole, kes oled, aga kui sa oled kõva töömees, siis see on mõõdupuu,” ütleb Kaja. Emaste koerte riiul aga tähendab veranda kõrget nurgariiulit, kuhu tõsteti kunagi ühe vallatu isase koera eest pakku üks vana ja väsinud emane koer. Praegu on see Vähiku talus koht, kus vahel internet juhtub väheke kobedam olema ja kirjatööd tegevad inimesed oma asju ajada saavad.

Saare kohalikud inimesed ei võtnud Kaja sugugi kohe omaks. Kaja oli aastaid Saaremaalt ära olnud – õppinud, abiellunud ja elanud mandril, ka mujal maailma riikides.

“Mind ei mäletatud enam, lisaks oli mul hoopis teine perekonnanimi, nagu tüdrukutega sageli ju juhtub. See siin Saaremaal on suhteliselt kinnine kogukond, ja kui sa oled võõras või oled kord läinud, sind on unustatud ja ei pruugita enam omana tagasi võtta.

Mõned meie küla inimesed, kes mind lapsena mäletasid, hakkasid mind alguses kutsuma Vähiku Õilme nooremaks tütreks, ja see oli juba suur samm kogukonda sulandumisel,” meenutab ta.

Üldiselt ongi siin reegel, et põlistalude inimesi kutsuvad kohalikud kohanimede järgi. Neid, kes saarele on tulnud, perenimega. See, et Kaja kutsutakse juba talu nime järgi Vähiku Kajaks, on tema sõnul suur tunnustus. “Nüüd kutsuvad kohalikud meid “meite professor ja Vähiku Hull Enn”,” naerab Kaja.

Saare ja setu kultuurisulam

Ehkki elumaja oleks siin justkui sada aastat seisnud, on see kohale toodud hoopis Setumaalt. Raha uue elumaja ehituseks, samuti vana autentselt taastamiseks nappis. Ja Setumaalt, päris Vene piiri lähedalt leidis pererahvas maja, mille tubade asetus on peaaegu sama mis kunagisel Kaja vanaisa majalgi. Sama koha peal on ka korsten ja uks.

Praeguse veranda asemel oli Kaja vanaisa töötuba. Katused, mis justkui muinasjutus majadel pisut kaarjalt looklevad, on tehtud pisut teisiti kui Saaremaal tavaks: “Peremees Ennu väike vimka!”

Kauba peale said nad aida, voodid, kirstud ja muud vanad esemed ning veel ka vana suitsusauna. “Kogu kaup maksis hulga vähem kui selle transport Saaremaale,” ütleb Kaja.

Kuigi palkmajade vedu Eesti teisest otsast oli paras peavalu, tuli see siiski odavam, kui osta maja saarelt. Nende eest küsiti juba toona, 2000ndate algul, hingehinda.

Setumaalt toodud majal ja aidal ning muudel asjadel on pere jaoks ka märgiline tähendus. Kaja abikaasa Ennu vanemad on pärit Setumaalt, Pangjavitsa kandist, kuid nende kodutalu jäi kunagi maha Venemaa poolele ja nii see elu on läinud.

Kui Ennu isa Siberist tagasi tuli, ei tohtinud ta enam kodutallu tagasi pöörduda ja kolitigi mujale. Nüüd soojendab killuke esivanemate kodukanti Ennu südant, loob sideme kahe Eesti kultuurikillu vahele, ja Kaja on selle üle väga õnnelik.

Hülgerasvaga määritud laastkatus

Eriline mälestus on Vähiku talu rahval aga kõrvalhoonete laastkatustega ja kuldsete kätega Kipi-Koovi külamehe Sepa Velluga. Nimelt tuleb laastkatust vanade tavade kohaselt määrida hülgerasva ja tõrva seguga, et see merelises kliimas vastu peaks, ent kust sa seda hülge rasva tänapäeval võtad.

Lepiti siis kohalike kalameestega kokku, et kui mõni surnud hüljes võrku satub, annavad nad Vähiku perele sellest teada. Ja varsti tuligi telefonikõne. Aga kuidas surnud hülgelt rasva kätte saada? Nii läksidki Enn ja Kaja, povidlopurk ja pudel viina ühes, Sepa Vellu juurde, kel iga töö peale kuldsed käed, aga kes ka natuke napsumees oli. Hülgelt sai rasv võetud ja katused stiilselt üle võõbatud.

Nüüdseks on Vellust saanud legend, kuid mõned tema tehtud asjad ja koos veedetud hetked soojendavad siiani südant. Nii on paljude külameestega.

Ka naabrimees Lembit, kelle kapsad, kassid ja jutud kolhoosiaegadest on Kajal hinges. “Lembit tuli alati lillekimbuga külla. Ütle veel, et maamehed ei mõista naiste meelt rõõmustada.”

Kaja pere kuulus saun, mille tarvis toodi palgid oma metsast ja puidust sisugi on endi tehtud. Foto: Peeter Kukk

Käsitsi tehtud saun

Kord käinud Vähikul üks poolakas, peresõber. Pani sauna hommikul küdema ja käis seal leili võtmas terve päeva jutti, õhtul pimedani välja. Tema polnud enne sellist mõnu tunda saanud. “See on ropult hea saun ja ausalt öeldes ei taha ma enam võõrastes saunades üldse käia,” naerab Kaja.

Samas on sauna- ja veemõnud Vähikul üsna uus asi, sest varem polnud siin elektrit ega ka vett. Kunagi ammu oli põllu peal allikas, kus elasid vähid, sellest ka kohanimi Vähiku. Sotsialistliku põllumajanduse ja soode kuivendamise aegu, kui võeti kasutusele üha rohkem põllumaid, veeti allikas kive täis, nüüd on põllu peal püdel koht, ei kõlba allikaks ega viljakasvatuseks.

Tänu saunale kaevati sügavamaks mesilaste joogiveetiik ja nüüd saab sealt saunavett. Selles elavad triitonid, sisalikud ja kärnkonnad. Vahel ujub tiigis koos saunalisega ka nastik, kuid nood ei lase end sellest häirida – kõigil on õigus elule.

Vähiku saun on ehitatud ühe Soome professori suvesauna järgi, projekti tegemiseks kulus inseneriharidusega peremehel ja ta sõpradel “ikka päris mitu õlut”. Oma metsast toodi palgid, need kooriti ja sätiti kokku väikeseks imearmsaks saunamajaks. Laval istudes avaneb kahest küljeaknast võrratu vaade talumaadele. Pesuvee jaoks on suur piimatünn, kogu sisemuse, ka puidust nagid ja riiulid on nikerdanud näitlejast peresõber Andres Ots.

Setumaalt toodud suitsusaun siiski kasutusel veel pole. Põhjuseks on selle plaanitav keeruline tehnoloogia. Nimelt oli talu vana suitsusaun, mis kunagi maha põles, ehitatud nii, et suits läheb ühtlasi ka selle küljes olevasse suitsuahju.
Kuidas täpselt Setust toodud sauna käima panna, pole peremees Ennul veel lõpuni klaar. Põhimõtteliselt on taastatud majad kõik vanade varemete peal, nii ka suitsusaun, ning oleks ju kena vanaaegne liha- ja kalasuitsutamise süsteem samuti taastada.

Lärmakas loodus

Et Vähikule satuvad tihtipeale Kaja sõbrad ja kolleegid, ülikooli õppejõud, on aidas nii dotsendi, professori kui ka tudengite tuba.

Dotsendi toas on Setumaalt pärit voodid, toolid, vanad kirstud, laud ja isegi vanaema vana vokk. Tuba sai nime näitleja ja lavakunstikateedri dotsendi Andres Otsa tõttu – aastaid, enne oma suvekodu ehitamist naaberkülla, elas Andres oma kaasaga siin.

Professori tuba on veidi askeetlikum ja siin pole aknaid. Siia pidavat luku taha pandama ületöötanud professorid, kus nad pimedas ja segamatult saavad end välja puhata. Tudengite tuba on aga katuse all ja osaliselt avatud välisilmale ning värskele õhule.

Aida ette räästa alla on seatud igasugust nodi: puidutükke, võrke, lauajuppe jms. See on pärast tormi mere äärest toodud kraam, mida saare keeles nimetatakse aakrikuks ehk mereajuks. See on Andrese ja peremees Ennu igasuviste matkade saak. Nii need mehed on end rannakülades aastaid maha laadinud, nõnda jätkub see ka tänapäeval.

“Meri – see annab ühe peoga, kuid teisega võtab. Ühel päeval paneb paadid täis vara, teisel võtab võrgud ja mehedki,” on Mälk raamatus öelnud.

Meri jääb siit mõnesaja meetri kaugusele ja tormise ilmaga toob tuul ka soolaseid pritsmeid õuele. Kaja sõnul ei ehitanud mõistlik eestlane vanal ajal oma kodu kunagi mere äärde, merele liiga lähedale. “Merd ei narritud, sest iial ei võinud teada, mis tuju tal tuleb. Mõnikord tõuseb vesi ka teeni välja,” ütleb Kaja, “pole mõistlik ennast mere valda toppida. Igale tegelasele ikka oma areen. Merele oma ja inimesele oma.”

Kui tänapäeval tavaliselt painutab inimene looduse enda meele järele, siis siinne talukoht on justkui märkamatult ja sügava austusega kõige elava vastu sulandanud end ümbrusesse.

Loodus elab siin oma elu edasi. Naabriks nastikud, vaskussid, rästikud. Aia taga kivide vahel elas aastaid priske ussikuningas – suur rästik, kellega peremees igal kevadel kõnelemas käis ja kellega oli omamoodi vaherahu sõlmitud.

On palju metssigu, punahirvesid, kitsesid, õuel on isegi põder jalutanud. Kord nähtud siin huvitavat looma – ahmi. Selline karu moodi loom, aga suurem kui kährik. Et lähedusse jääb Viidumäe looduskaitseala, võib siin trehvata ka Saaremaa väheseid hunte, ja rebased on nagu koduloomad – nende pesakoloonia on otse Vähiku maade taga metsapiiril.

“Loodushääli on siin palju ja selles mõttes on siin väga lärmakas elu. Õhtuti istume verandal, joome veini. Mina istun fotokaameraga, Andresel (Andres Otsal – toim) ja Ennul on tavaliselt binokkel käepärast. Nii võib loodust siin lõputult vaadata,” ütleb Kaja.

Kui kevade lõhn akendest ja ustest sisse trügib, pakib Kaja Tallinnas oma seitse asja, lõpetab targutamised pealinnas kõrges koolis ja tuleb ära saarele. Sest see on tema kodu ja siin on tema juured.


Ajaloo keerdkäigud Vähikul

Kaja Tampere on Vähikul juba seitsmes põlvkond. 1846. aastal ehitas tollane peremees Toomas uue maja. Toomase poeg Mart oli kehva tervisega, suri noorelt ja pärandas talu Mardi vanemale pojale, noorele Toomasele, kel oli kolm poega: Mihkel (Kaja vanaisa, meremees), Valdar (kooliõpetaja) ja August (kooliõpetaja, kirjanik ja riigitegelane). Mihklil oli tütar Õilme (Kaja ema), Valdaril poeg Väino (kes Rootsi pages ja nüüd Helsingi surnuaial puhkab), ning Augustil tütar Halliki, kes elab Rootsis ja käib suviti ikka kodukandis.

Riia Kõrgemas Merekoolis kaptenipaberid saanud Mihkel sõitis Esimese ilmasõja ajal tsaari laevastikus merd ja elas vahepeal ka Inglismaal. Kui algas Eesti Vabariik, otsustas ta naasta Eestisse. Tema päris ka talu. Valdar läks elama naaberkülla Leedrisse oma
naise koju ja August maailma avastama.

II maailmasõja puhkedes põgenesid August perega ja Valdari poeg Väino Rootsi, Mihkel jäi Eestisse. Kaja isa Evald oli pärit Muhust, ja kui sakslased taandusid, pages ta mobilisatsiooni eest metsa. Kui tulid venelased, tehti metsavendadega kokkulepe: poisid tulevad metsast välja, aga lähevad miilitsasse tööle. Nii jäädi ellu ja saadi “puhtad paberid” uue võimu jaoks. Evaldist sai miilits ja ta abiellus 1948. aastal Vähiku peretütre Õilmega.

1949. aasta küüditamisel anti üles ka Kaja ema Õilme isa Mihkel (August Mälgu vend) ja tema naine Roosi. Kingissepa miilitsaülem aga nägi Mälgu nime nimekirjas, ning tundes neid ja teades, et noor miilits oli just ühe Mälguga abiellunud, kustutas Vähiku pere Siberi nimekirjast maha. Nii jäi August Mälgu venna pere Eestisse. Mihkel suri 60ndatel. Kolhoosid olid täies hoos, elujärg läks raskeks. Talukoha läheduses asus sõjaväegarnison. Viidumäe ja Vilsandi looduskaitsealade vahelised sood kuivendati, kaevud jäid tühjaks. Kaja vanaema Roosi läks elama Kuressaarde ja maja Vähikul jäi aastateks tühjana seisma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare