Burman jõudis enne I maailmasõda projekteerida paar esinduslikku talumaja veel ka mujale – ühe Tartumaale Pukka ja teise Virumaale Angusele.

Õppinud arhitektide osa taluhoonete kavandamisel suurenes iseseisvas Eesti Vabariigis. Eriti suurt tuge pakkusid riigi palgatud arhitektid tuhandeile uustalunikele – nn asunikele, kes mõisamaade riigistamisega said nüüd taluperemeheks. Varasemast rohkem hakkasid ka põlistalude omanikud pöörduma arhitektide poole. Mitmel põhjusel see siiski väga üldiseks ei muutunud. Esiteks oli maju põlvest põlve ehitatud vanade eeskujude järgi ja omaenda tarkusega. Teiseks, kui ehitamiseks pangalaenu ei tahetud võtta, ei nõudnud talumehelt keegi projekti. Kõige lõpuks maksid “sirgeldused” (projektid) raha, mida talus alati nappis.