Ega taaskasutust ühe mõisaga esiotsa seostada oskakski. Igasugu uus- ja taaskasutuskeskusi tehakse küll ja neil on oma kindel austajaskond. Aga kõik need asuvad ikka linnades.

Möödunud sügisel teist sünnipäeva tähistanud Mooste Taaskasutuskoda poleks sündinud, kui Kristi Zolgo ei oleks kaheksa aastat tagasi mehega Tartust Moostesse kolinud. Kolme aasta jooksul sündis kolm last. Selge, et nende kõrvalt tagasi Tartusse optometristi ametit pidama poleks Kristi enam iga päev jõudnud sõita.

Asjadeküllusest sai äriidee

Nüüd sätib ta särasilmselt riiulitele näiteks lahedaid nõukaaegseid serviise, krutib kokku kahest poolikust vanast lambist ühe ja leiab ostja ka kabjanaeltele. Ta toimetab põhimõtte järgi, et varem või hiljem leiab iga asi endale uue omaniku. Hea lugu selle kohta on ka kohe võtta:

“Olime ühe memme juures tema kasutut kraami kokku korjamas ja ta ei tahtnud kuidagi lubada ära viia üht vana tahmast ja veidi lopergust potti. Ütles, et ärge seda küll võtke, viskan parem ära. Aga meie ikka võtsime. Juba mõne aja pärast tuli kohalik jahimees meilt otsima potti, milles hundi pead keeta. Ja just see vajalik asi oli meil tema jaoks olemas.”

Taaskasutuskoda

Praegu tundub, et just see pood ühest mõisasüdamest puudu oligi.

“Kui Ode sai poolteist, mõistsin, et pean midagi tegema ka väljaspool kodu. Kaalusin, mida saaks kodu lähedal ette võtta. Igasugu asju tuli pähe. Näiteks mõtlesin hakata kasvatama küülikuid ja mahesigu,” ütleb Kristi.

“Taaskasutuskoja idee sündis sellest, et pärast maale kolimist ­hakkasid sõbrad ja sugulased mulle oma asju tooma. Ikka põhjendusega, et maal elades on palju ruumi ja kolme lapsega on kindlasti igasugu asju tarvis. Aga ühel hetkel avastasin, et nii palju kraami mul küll vaja ei lähe. Kas või klaase. Hakkasin otsima kohta, kuhu need viia. Selgus, et peaksin selleks sõitma Tartusse.”

Kristi uuris, mida teised inimesed teevad majakraamiga, mida endal vaja pole. Nukralt tõdeb ta, et väga palju lihtsalt põletatakse või visatakse ära. Mõnikord ka pekstakse puruks ja maetakse maha. Neidki asju, mis võiksid minna uuele ringile.

Taaskasutuse idee meeldis ka Kristi sõbrannale Piret Parmile. Kuidas teha nii, et ei peaks tööle hakkama Tartus, Võrus või Valgas? Moostesse taaskasutuspoe rajamine ei kutsunud tuttavates esile just tohutut vaimustust. Küsiti, et kes neid asju Moostesse tooma tuleb ja kui palju siin ostjaid jagub.

Ideest vaimustunud Kristi esialgu oma pead selliste mõtetega ei vaevanud. “Piretil oli kindel plaan, et hakkame oma kaupa müüma internetis. Tema tegeleb ka praegu raamatupidamise ja e-poega. Tänu Piretile on meil kindel süsteem, kord ja päevakava,” tunnustab Kristi sõbrannat, kes muidu tegutseb hoopis Tartus. Pole ju vahet, kus asub vajalike programmidega arvuti.

Kristi osa ühises ettevõtmises on igapäevane toimetamine poes, kauba järel käimine ja ekskursioonide vastuvõtmine, sest Mooste Taaskasutuskoda on populaarne turismisihtkoht.

Tühi poeruum, kaks pappkasti

Algusest peale oli selge, et Moostesse taaskasutuspoodi rajades tuleb ruumid saada mõisa lähedusse.

“Jalutasime vallavanem Ülo Needoga kogu mõisa ümbruse risti-põiki läbi. Tol päeval me oma praegustesse ruumidesse ei saanudki. Turnisime akende taga ja püüdsime sisse piiluda. Otsuse tegingi selle piilumise põhjal. Muide, taaskasutuskoja ruumides elas kunagi mõisa tallimees,” meenutab Kristi sõna otseses mõttes esimesi samme ettevõtjaks hakkamise teel.

Alustati rahata, praegu saab ruumide üür kenasti makstud. Piret tegi ise kodulehe ja internetis ostjaid tuleb muudkui juurde.

Taaskasutuskoda

Esimesel päeval oli Kristil ja Piretil keset poeruume paar pappkasti põrandal. Asjadki sellised, mida keegi vast ummisjalu ostma ei torma. Kristi tunnistab, et siis puges küll kahtlus korraks hinge, aga ta ei tahtnud lüüasaamist tunnistada. “Selle asemel ajasin nii-öelda hulluks kõik oma sõbrad ja tuttavad, sest nõudsin korralikku kodukoristust ja palusin selle käigus kuhjunud asjad mulle taaskasutuskotta tuua.”

Praegu ei mahu kaup kolme tuppa enam ära. Tõsi küll, Moostesse tuuakse üsna vähe kraami, enamasti sõidab Kristi ise asjade järele. Suurema koguse korraga saab siis, kui keegi müüb või ostab elamispinda. Kristi on rõõmus, kui sellised inimesed taaskasutuskoja üles leiavad ja seeläbi hulk asju hävitamisest pääseb. Sageli tellitakse ju konteiner ja kogu liigsena tunduv kraam rändab prügimäele.

Läinud kevadel tekkis Kristil ja Piretil idee teha paari jäätmejaama juurde taaskasutuskoja kogumispunkt. Praegu ongi koostöös ASiga Eesti Keskkonnateenused loodud väikesed kogumisnurgad Valga, Otepää ja Põlva jäätmejaamades. Kui keegi läheb jäätmejaama ära viima ehitusjääke või näiteks vana külmikut, võib kaasa võtta ka kappi seisma jäänud nõud ja jätta need taaskasutuskoja kogumisnurka. Kristi ja Piret toovad need sealt Moostesse, sorteerivad, pesevad ning saadavad uuele ringile.

Kevadel alanud ettevõtmise käigus on ära toodud neli tonni asju, kuid kogu tegevust ei saa mõõta vaid mahus. Kuidas hinnata teadmisi, mis selle ajaga kogunenud? Kristi tunnistab, et paar aastat tagasi ei teadnud ta eriti midagi Tarbeklaasist ega Esto­plastist, rääkimata Venemaa portselanitehastest. Muide, Vanemuise teatri uues tükis “Estoplast” saab näha mitut Mooste Taaskasutuskojast pärit lampi.

“Oleme ennast tarbekunsti alal palju harinud, aga omaette väärtuseks hindan ka häid emotsioone, mida see töö õnneks endaga kaasa toob. Milliseid tundepuhanguid me oleme kogenud, kui keegi leiab serviisi, mis meenutab talle oma pulmapidu. Või kui keegi otsib konkreetset suhkrutoosi ja leiabki selle. Või kui keegi midagi kogudes leiab meie juurest just selle puudu oleva asja.”

Väga otsitakse taga vanu vahvlimasinaid, “mulksuga” kohvikanne ja kohviveskeid, milles purustada ürte ja toiduhelbeid. Vanad triikrauad lähevad suuskade määrimiseks.

Lasteaiad saavad ka kraami

Kuigi suurt mööblit ja tehnikat vastu ei võeta, jäi pere auto kaubakoguste vedamiseks ilmselgelt väikeseks. Kristi ütleb, et pärast pikka kaalumist otsustati investeerida kasutatud mikrobussi.

Taaskasutuskoja imetabane nõudevalik. Siit leiab nii peent portselani kui poti hundipea keetmiseks.
Ka riidekraami ning jalanõude koht pole selles poes. Küll aga korraldab taaskasutuskoda aprillis ja augustis mõisa õue peal kirbuturu ja seal võib igaüks müüa, mida soovib. Novembris peetakse raamatunädalat, siis on hinnad eriti soodsad. Ülejäägid, mida keegi lugeda ei soovi, rändavad Räpina paberivabrikusse ja päris raisku ei lähe midagi.

“Praegu kogume Põlva Mesimummu lasteaiale lusikaid ja kausse ning tainarulle, millega saaks mängida liivakastis,” toob Kristi näite veel ühest taaskasutusvõimalusest. Peaaegu kõik kasutuskõlblikud käsitöövahendid ja mänguasjad on läinud Mooste lasteaiale.

Tal endal on taaskasutuskojas tegutsemise ajal tekkinud huvi roosade asjade vastu. “Avastasin ühel hetkel, et olen “kiiksuga”. Tahtsin endale roosast klaasist kausse, joogipitse ja vaagnaid. Üldse tekib vahel tunne, et ma vajan siit väga palju toredaid asju. Siis tuleb ennast korrale kutsuda, sest tegelikult pole mul neid asju ju vaja.”

Mõnest vanast asjast tehakse Mooste Taaskasutuskojas ka hoopis midagi uut. Kristil on hea klapp kohaliku meistrimehe Harri Kooriga, kes teeb vanadest kahvlitest-nugadest vahvaid nagisid. Viimati võttis mees teha nagi ka kuuseküünlaalustest. Ja hobuserauaga õnnepildid lähevad ikka kaubaks. Anneli Piirisild jälle oskab uue ilme ja kasutusvõimaluse anda mõraga tassile ja klaasile. Natuke pitsilist ilu, ja Tarbeklaasi pokaalist saab niidihoidja ja nõelapadi. Norma rinnamärkidest, millel pilt kulunud, saab teha uhke prossi, katkine presskann muutub omapäraseks jõulukaunistuseks. Kohalik sepp Roomet Allese mõistab kahvli ja lusika taguda lahedaks sõrmuseks või käevõruks.

Kristile väga meeldis, kui üks mees soovis talle “taaskasutatud õnne”. See on ju siis väga suur õnn, mida jagub mitmele ja mitu korda. Moostes teeb see igatahes kõik osasaajad õnnelikuks.