Hoopis põnevamale avastusretkele võivad aga sattuda pika ajalooga korterite, taluhäärberite või mõisate renoveerijad, kui üsna hilise kultuurikihi alt hakkab kooruma tükike sajandivanust tapeeti...

Vanim tapeedinäide pärineb XVI saj Inglismaalt. Praegu Eestis teada olevad vanimad tapeedid on Tallinna vanalinnast Nunne 2 hoonest leitud nn etruski mustriga tapeedi fragmendid, mis on dateeritavad 1790ndatesse, kirjutab Eesti Kunstiakadeemias tapeete ja nende konserveerimist käsitleva doktoritöö kaitsnud ning Saksamaal Kasseli tapeedimuuseumis restauraatorina töötav Kadri Kallaste muinsuskaitseameti restaureerimise infovoldikus “Ajaloolised tapeedid”. Samanimelisest trükisest selgub, et paberist seinakatteid on interjööride kaunistamiseks järjepidevalt kasutatud juba üle 300 aasta.

Eestis on ajaloolistele tapeetidele siiani siiski vähe tähelepanu pööratud ja suur hulk väärtuslikku materjali on enne restaureerimistöid seintelt maha kistud ning läbi uurimata ära visatud. “Sellest on äärmiselt kahju, sest need fragmendid, mis meile jäänud on, annavad aimu väga rikkalikust tapeedivalikust ja huvitavatest seina kujundusskeemidest,” ütleb Kallaste.

Ajaloo säilitamine

Ajalooliste tapeetide säilitamisel on Kallaste sõnul eristatavad kaks põhimõtet: seinalt eemaldatud fragmendid ja suuremad pinnad algsel kohal. Eestis on eelkõige tegeletud ajalooliste tapeedifragmentide alles hoidmisega. Põhja- ja Kesk-Euroopas on aga juba 1980ndate algusest tähtsustatud ajalooliste tapeetide säilitamist algsel kohal.

Ajalooliste interjööride taastamisel on üsna levinud ka tapeedifragmentide või fotode eeskujul rekonstrueeritud tapeetide kasutamine. Kui seintel on alles suurel hulgal ajaloolist tapeeti, tasub Kallaste sõnul kindlasti kaaluda selle säilitamist algsel kohal kogu mahus – see lisab ruumile ja kogu hoonele lisaväärtust!

Enamasti on tapeeti kahjustavateks teguriteks niiskus, UV-kiirgus, bioloogilised (hallitus, putukad, närilised) organismid ja mehaaniline rikkumine (nühkimine, kraapimine, rebimine). Nendele võivad lisanduda ka inimtegevusega seotud kahjustused, nt tahm, pori- ja/või värvipritsmed jms.
Et aegade jooksul on seinte kujundusskeem palju muutunud, tuleks enne tapeedikihtidesse kaevumist hoone ajalooga tutvuda ning hinnata, millisesse ajavahemikku võib leitav materjal kuuluda.

Lihtsaim meetod, millega iga tapeete säilitada sooviv maja- või korteriomanik hakkama saab, on pindmise mustuse eemaldamine pehme pintsliga. Kõvemini kinnitunud mustuse eemaldamiseks proovi kunstitarvete poest kättesaadavaid söekustutuskumme. Mida pehmem, seda parem. Puhastusproove tee seina varjatud piirkondades.

Rebenenud ja seinalt lahti tulnud tapeeti saab tagasi kleepida tavalise lahja tapeediliimi või nisutärklise kliistriga. Kindlasti küsi tapeetide säilitamise keerukamate etappide läbimiseks spetsialistilt abi.

Tapeetide uurimine

Enne remonti või lammutustöid uuri kogu tapetseeritud seinapinda ja ära kisu juhuslikust kohast tapeeditükki maha. Et aegade jooksul on seinte kujundusskeem palju muutunud, tuleks enne tapeedikihtidesse kaevumist hoone ajalooga tutvuda ning hinnata, millisesse ajavahemikku võib leitav materjal kuuluda.

Ühes ruumis võib olla mitu väärtuslikku ajaloolise tapeedi kihti! Iseseisvalt tapeete uurides võiks koostada hoones või ruumis leiduvatest tapeetidest kataloogi, milles on välja toodud erinevatest kihtidest leitud tapeedid ja nende juurde kuulunud bordüürid. Kataloogis tuleks võimalusel näidata tapeedipaani laius ning kogu mustrikordust näitav fragment. Kui see võimatuks osutub, säilita väiksem tükk.

Tapeedipaani servas olev kontrollriba võib anda palju huvitavat infot, sh mustrimudeli numbri, mõnikord mustri nime, tootja ja valmistamisaasta, mis aitab tapeedi dateerimisele paremini kaasa kui makulatuurina kasutatud ajaleht.

Kataloogi koostamiseks tasub tapeet paanilaiuselt seinalt maast laeni lahti lõigata, et saada ülevaade kogu seina kujundusest. Kui seda pole võimalik teha, lõika paanilaiused ning umbes 50 cm pikkused tükid lae alt ja puusakõrguselt, kus on bordüüre enim kasutatud. Kindlasti uuri nurki ning põranda- ja ukseliistu taguseid pindu.

Kihtide eraldamine

Tapeedikihtide üksteisest eraldamiseks on kaks meetodit. Esiteks proovi kihte üksteisest eraldada väikese ümara spaatli või puidust grillitiku abil. See tehnika ei sobi, kui tapeediliim ei anna järele ja tapeedipaber puruneb.

Teiseks võib panna seinalt eemaldatud tapeedipakid ühtlaselt niisutatud ajalehtede vahele (4–5 lehte) ja katta kilega, et niiskus mõjuks. Ajalehed ei tohi veest tilkuda!

Tapeedid võivad niiskuma jääda 5–8 tunniks. Seejärel eemalda tapeedid üksteisest ettevaatlikult spaatli abil ja lase ajalehepaberite vahel kuivada.

Hea on veel kergelt niiskeid tapeedifragmente puidust või vineerist plaadi all ajalehtede või happevabade paberite vahel pressida.

Kui tapeedid on kuivatatud, märgi neile hariliku pliiatsiga õrnalt täpne aadress, tuba, fragmendi eemaldamise kõrgus ja kiht. Pärast 5–8 tundi seismist niiskete ajalehtede vahel saab tapeedikihte hõlpsalt üksteisest näiteks spaatli abil eraldada.

Kui tegemist on mälestisega või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, konsulteeri kindlasti enne tööde alustamist muinsuskaitseameti spetsialistiga!

Tükike ajalugu

Tapeetide tootmise kohta Eestis on vähe viiteid. Leidub arhiiviallikad, mis räägivad 1880ndate alguses Tallinnas tegutsenud Revaler Tapeten Fabrikist, kus toodeti tapeete nii valts- kui ka plokitrükitehnikas. Pärast sõda on Eestis tapeete tootnud Kohila paberivabrik ja Polümeeri tehas.

Jõgevamaal Puurmani mõisa söögisaali, Hiina salongi ja mõisaproua toa seinakatted on ühed vähesed kohapeal säilitatud ja restaureeritud tapeedid Eestis.

Loo valmimisel on kasutatud muinsuskaitseameti restaureerimise infovoldikut “Ajaloolised tapeedid”, koostaja: Kadri Kallaste. Lisainfo www.muinas.ee.