Ka ei maksa väga suurt numbrit teha sellest, kui oravapoja nina on verine.

See tuleb sellest, et poja pea on raskem kui muu keha, ja kui gravitatsioon teda maa poole tõmbab, siis tabab pea maapinda kõige esimesena. Aga see pole enamasti surmav. Meilgi läheb ju mõnikord kukkudes nina veriseks, kuid üldiselt pole see väga ohtlik. Seega, pesast allakukkunud oravaid koju tuua mingil juhul ei tohiks.

Palju tõsisem on lugu aga siis, kui kass on orava kätte saanud ja teil õnnestub ta veel elusana kätte saada. Pealtnäha ei pruugi orava vigastused olla suured, kuid tegelikust seisukorrast pealevaatamisega tavaliselt aimu ei saa. Kassi hammustusega on nii, et kassi hambad teevad väga väikesi, kuid sügavaid haavu. Kassi suus olev mikrofloora on aga selline, mis tekitab ohvri kehas suure tõenäosusega põletiku, väidetavalt isegi 89% juhtudest, ja ohver sureb sepsisesse ehk veremürgitusse. Seega tuleks kassi räsitud orav viia loomaarsti juurde, kes otsustab,
kas orav vajab põletikuvastast kuuri.

Igale liigile, ka oravale, sobivad spetsiifilised antibiootikumid. Millisel teel ja millises koguses neid manustada, otsustab juba loomaarst.

Tavaliselt kaasnevad kassi rünnakuga ka rohked sisemised ja välimised vigastused. Kas ja kui mõistlik on murdunud jäsemeid ravima hakata, otsustab samuti loomaarst. Kui näiteks oraval on vigastatud mõni liiges, on tema edasine perspektiiv väga küsitav, sest liikumine on oraval eluküsimus ja ta ei saaks mitte kuidagi elatud kange esi- või tagakäpaga.

Metsloomadel on selliseid vigastusi väga keeruline ravida, kuna nad ise töötavad selle vastu – rebivad küljest kõik lahased ja sidemed ning vigastavad end veelgi, püüdes iga hinna eest vabadusse pääseda. Metsloom valib pigem võimaluse surra oma kodumetsa samblal, kui elada hädisena inimeste juures puuris.