Amazonase ja vihmametsa lummuses



Amazonase ja vihmametsa lummuses
Aprillis nautisime suurvee aega – jõe vesi oli tavalisest 15 m kõrgemal.Fotod: Jaan Mettik ja Lembit Olli

Maakodule oli 25. aprillist 9. maini kestnud Peruu sõit juba 25. lugejareis.

Põneva programmiga ja igati korda läinud reisi korraldas meile firma Estonian Holidays ja müstilist kanti tutvustas Maakodu kaugete maade lemmikgiid Taivo Koppel. Nüüd jagame reisiliste eredamaid muljeid, järgmises numbris tutvustame aga Peruus kohatud taimi ja loomi.

Silja Trahv Valgamaalt suurest Küüniniidu talust: Kohanen ajavahega tasapisi, pere on talutöödega vahepeal hästi toime tulnud. Mulle oli see paraja füüsilise koormusega reis hea vaimne puhkus, nautisin kõike väga. Aitäh Maakodule, giid Taivo Koppelile, kõigile korraldjatele ning asjalikele ja emotsionaalsetele džungligiididele, kes tänasid, et me nende elu vaatama tulime. Ja tervisi meie toredale reisigrupile!

Lisaks piimakarjale, lihaveistele ja hobustele peame u 300 tšintšiljat ning eks ma tahtsin reisile tulles ka nende loomakeste kodumaad näha. Nüüd on tütred väga õhevil ja Muhus asja juba kokku leppinud – võtame endale ka mõned armsad villaloomad alpakad. Veel armsamad olid Iquitose taastuskeskuses nähtud lamantiinid, neid meil kahjuks pidada ei saa. Toitsin väikest lamantiini lutipudelist.

Väga hea reis pakkus igaks päevaks midagi erilist. Aukartustäratavad mäed panid südame natuke puperdama, kuid ronisin kõikjale ja Machu Picchu vaated on unustamatud. Ürgne džungel meeldis veel rohkem. Lennukist vaadates
tundus, et lõputus roheluses ei elatagi. Palmilehtedest katusepaneelide punujal, yagua indiaanlastel, suhkruroopuskari ajajast kogukonna alustoel jt külas käies ning Indiana turul aga kogesime, kuidas hiigeljõgi inimeste elu määrab. Õnneks on vähe vaja ja kanad võivad pesal haududa ka toanurgas. Belèni vai-majad siiski ehmatasid – ei kujuta ette, kuidas seal taude ei puhke.

Huvitas nende põllumajandus. Vaikse ookeani kaldal kõrbeid läbivaid jõeoaase, kus maaviljelus on kuuldavasti intensiivsem, me ei näinud. Peruu ei toida rahvast oma saadustega kaugeltki ära. Meile oli uskumatu vaadata, et mägede terrasspõldudel käib töö ikka kirka ja sirbiga. Džunglis peeti ainult lihaloomi; piimakarja ning alpaka- ja laamafarme nägime platool. Loomadel oli nina kogu aeg maas – iga roheline lible pisteti nahka. Taimedest jättis erilise mulje võimas kahurikuulipuu. Väga maitsev oli lillast maisist jook. Merisealiha ma ei maitsnud – meil on ta lemmikloom olnud –, alpaka proovisin ära, kuid on ka palju maitsvamat liha.

Sirje Hansen Tartust:

Loe veel

Minu muljeis on esikohal ehe eksootika. Kui meenutada kas või kõiki nähtud kodusid ja meie eriilmelisi ööbimiskohti (valik ulatus petrooleumilambiga džunglionnist endise kloostrini ja viie-tärni-mugavusteni), siis tundub, nagu oleksime ümber maailma reisinud. Mälestuseks ostsin vihmametsast ühe yagua indiaanlaste tehtud maski. Väga meeldis peruulaste sõbralikkus ja väärikus ning meie saatjate tubli töö.

Kurb oli aga kuulda, et oma 40% ketšuate lastest jääb hariduseta. Muidu ei säiliks perede senised elatusviisid, aga nii suur hulk hariduseta noori ohustab ju riigi arengut.

Lõuna-Ameerikat on Peruust hea avastama hakata, turismi on seal tublisti arendatud. Olin lugenud, et pealinn Lima on sünge, aga meil vedas päikeseliste ilmadega, vanalinn ja peen Miraflorese rajoon Vaikse ookeani kaldal oma imeliste vaadete ja parkidega oli kena ning puhas. Kui valmib rannaäärne kiirtee lennujaama, läheb kant veel ilusamaks, seal tunned, et oled maailma äärel. Kuid silma jäid ka kodu kaitseks müüridele pandud ogad, trellid, klaasikillud ja elektrikarjused.

Peruu lihtne köök – eriti kalaroad – oli maitsev, sealt on pärit nii kannatuslille viljad kui kartul, uba, kõrvits, mais jpm vanad tuttavad. Põnevaid loomi nägime peamiselt rehabilitatsioonikeskustes. Džungel oli isegi üllatavalt vaikne, pidevalt see ei säutsu ega piiksu. Loomadel on oma turvalisemad rajad, kuhu inimene paadiga ligi ei pääse. Amazonase veteväli oli hoomamatu, Lõunaristiga öötaevas on nähtud ja Machu
Picchul jalutatud. Mul andis kõrgusevahe mägedes küll pisut tunda, arstina soovitangi, et kõigil tuleb seal reisides oma pulssi ja südant jälgida ning mitte üle pingutada.

Eva Vibur Tallinnast:

Reisielamustest meenuvad kohe väike taapir, kes tahtis öösel jõest vist meie paati tulla, koidik vihmametsa latvades, koolibrid ja tillukesed orhideed, natuke jalgu väristav enesetunne 3500 m kõrgusel Cuscos maandudes... Eriline tunne oli ka bussiga teeserpentiinil Machu Picchule tõustes aknast välja vaadata ja pärastine ristikäik-karneval Aguas Calienteses, millele koos kohaliku rahvaga kaasa elasime.

Titicaca järvel oli elamuslik süüa Taquile saarel koduõuel ja näha aimara meeste kootud mütse. Kõrgplatoo Puno ümbruses jäi aga meelde hõreda liiklusega, hästi karmi ja vaese kandina. Mulle meeldisid väga Peruu vaipade jm käsitöö kirkad värvikooslused ning folklooriõhtud, kus lisaks muusikale ja tantsudele nautisin ka ilmekaid maske.

Maakodu taimetark Jaan Mettik:

Mul on olnud õnne käia Ecuadoris ja näha Ande ka Peruu põhjanaabrite juures, seetõttu ahhetasingi nüüd mägedes vähem kui vihmametsas. Loodus ja eluolu on endise inkade impeeriumi mõlemas osas väga sarnased.

Vihmamets võlus ehedusega. Kõik ongi nii, nagu raamatust loetud: suhteliselt hõre rohurinne, palju liaane, mõned noorpuud ja võimsad metsahiiglased. Tõeline elurikkus algab puuvõrades, ja tänu latvadesse ehitatud teele saime sellele päris lähedale. Taimedest jätsid seal sügavaima mulje bromeeliad. See, kuidas nad võrades risoomidega puukoorele liibudes justkui eimillestki elavad, on imeline.

Oma troopilise hullusega võlus džunglilinn Iquitos – turism pole seda veel eriti mõjutanud. Andide turismimagnetite juures jäin mõtlema, kas turism on õnn või õnnetus. Turistidele meeldida tahtmine muudab ju kõik maad sarnaseks. Teisalt ei oleks ilma turismita ilmselt enam olemas ka Urose kõrkjasaari Titicacal. Sealsed elanikud töötaksid ilmselt mõnes kaevanduses ning kunagist eluviisi meenutaksid ainult fotod ja pärimus. Praegu hoiab saarestikku elus turism, ja kui see on hind, mida peab ühe eluviisi alleshoidmise eest maksma, on see odavalt saadud.

Aime Urvak Viimsist:

Mulle meeldis kõik, võimsaima mulje jätsid aga Andid. Ma pole kunagi mägede suhtes tõmmet tundnud, aga need mäed olid tõeliselt maagilised.

Väga meeldis mulle ka Cusco, sinna läheks isegi tagasi. Imeilus ja hämmastavalt puhas linn. Kurvastas ainult kodutute koerte hulk. Kui oleksin tõeliselt rikas, siis rajaksin sinna koerte varjupaiga.

Inkade kultuur on muidugi huvitav, kuid ma tean sellest liiga vähe, et kõike täiel rinnal ja peensusteni nautida. Peruu floora rikkalikkus ajab suisa ahastuse peale. Kõik need taimed, mida olen aastaid vaeva nähes hellitanud, et nad lillepotis kuidagigi välja näeksid, vohavad seal metsikult! Eriti võimsa mulje jätsid ingverilised ja bromeeliad. Viimaseid nägime vihmametsas puude latvade kõrguselt kulgevalt laudteelt päris lähedalt.

Orhideedest ootasin hirmus palju, kuid oleksin pidanud arvestama, et ega nad ju terve aasta ei õitse ja meie jõuame kevadisest Eestist Peruusse nende sügisel. Ka Machu Picchu jalamil Aguas Calientese linnakeses meie peene hotelli aiaga liidetud uurimiskeskuses oli suur osa orhi­deedest juba ära õitsenud. Need väga tillukesed pole aga päris minu maitse.

Meie reisi võitjat vedas tervis alt ja Vello Käosaar saatis enda asemel Peruusse noore peretuttava, kes elab Nissi vallas.

Elina Kutti:

Peruu oli minu esimene rühmareis, seni olen reisinud koos abikaasaga, natuke oleme maailma saanud näidata ka oma lastele. Kahtlesin, kas mulle rühmareis sobibki. Tavaliselt oleme ju ise otsustanud, mida teha, kuhu ja millal minna.

Tore on tõdeda, et alguses ehmatamapanevalt tihedana tundunud programm võimaldas väga palju näha. Kliima, loodus, inimesed ja traditsioonid erinesid piirkonniti suuresti, tänu hästi planeeritud programmile ja siselendudele jõudsime kogeda tohutult palju.

Jäin reisiga väga rahule. Kuigi Machu Picchu vaated on hingematvalt kaunid, jäi minu süda siiski Amazonase vihmametsa. Loodan, et saan tulevikus ka Brasiilias Amazonase piirkonda külastada.

Viive Sisask Pärnust:

Sealsed “lamavad politseinikud” olid tõeliselt jubedad. Ei tea, kas asi oli bussi vedrustuses või “politseinike” konstruktsioonis, kuid need rapu-
tasid vägevalt. Füüsiliselt polnud see reis aga sugugi nii raske, kui kartsime. Tuli lihtsalt oma tempot hoida ning mitte rabistada. Keeruline oli pidev asjade kokku-lahku pakkimine ja logistika. Kui pole varasemat kogemust, siis nõuab käsipagasiga džunglisse minek päris palju fantaasiat.

Kõige sügavama mulje jättis Amazonase piirkond. See, et jõgi on nii lai – ja meie ei olnud ju isegi veel jõe keskjooksul! Enne reisi käisime just Soomaal suurvett vaatamas. Olnuks aega, võinuks kanuuga heinamaal sõita. See on nüüd tehtud, ainult et maakera teisel poolel. Justkui sipelga ja elevandi võrdlus, aga sealne vee hulk hoiab veel kaua enda lummuses.

Loomulikult olid ka Titicaca järv ja Machu Picchu võimsad, kuid hoopis teistviisi. Kõik oli tore ja huvitav, olin Lõuna-Ameerikas esimest korda.

Märt Künnapas Pärnust:

Vägeva mulje jättis Iquitos. See džunglilinn lõi oma värvikuse ja kaost meenutava liiklusega suisa pahviks.

Kõik need lõputute voogudena vuravad mootorrattad ja tuk-tukid… Autosid peaaegu pole ja ega nendega saakski keset vihmametsa kuhugi sõita – vaid üks maantee läheb 100 km kaugusele Nautasse.

Võimas elamus oli ka vihmametsa puulatvade vahel kulgev laudtee – canopy walk. Eriti vahva oli see siis, kui käisime seal teist korda, koidikul. Uskumatult ilus, kui päike puude vahelt paistma hakkas ja udu metsast tõusis. Kõik need hääled ja värvid!

Loomulikult andis reisile väga palju juurde suurepärane seltskond, giid Taivo Koppel ja kõik head kohalikud reisijuhid. Tore, kui reisil tublisti targemaks saab. Muidu polegi elus muud, kui oma aias umbrohtu kitkuda.

Natalja Lausmaa Viimsist:

Mulle meeldisid ühtviisi hästi nii Machu Picchu kui Titicaca ning muidugi Amazonas. Võib-olla võinuks reis ka vastupidi kulgeda – esmalt mägedesse kultuuriga tutvuma ning siis Amazonasele loodust nautima. Džunglis oli kõigil enesetunne parem, seal pole karta kõrgusevahet.

Väga võimsa mulje jätsid mulle peruulased ise, eriti ketšuad. Nad on iidse kultuuriga rahvas ja nii väärikad! Ei mingit Aasia turismimaadele omast kaubaga järele jooksmist. Vahel jäi lausa mulje, et inimestel, kes meile oma eluolu tutvustasid, oli isegi veidi piinlik seda teha.

Omaette elamus oli ka läbisõit Juliacast. See tööstuslinn andis uue tähenduse sõnale “räpane” ning oli eriti hea kontrast puhta Punoga ning nende vormis meestega, kes seal tänavatel prügi sorteerisid.

Peruus püütakse inimestele igati teadvustada keskkonna hoidmise olulisust. Võtame või päikesepaneelid. Neid nägime ka Amazonase kaldail olevais kodudes. Põnev oleks samadesse paikadesse minna u 5 aasta pärast, siis on ilmselt suur osa sellest kandist päikeseenergiale üle läinud.

Ülle Vanus Koselt:

Reisikava kokkupanijad olid ära teinud väga suure töö, nii saime näha hästi mitmekülgset Peruud. Mulle meeldis eriti vihmametsas.

Muljetavaldav oli Iquitos nii oma hullumeelse liikluse ja jõe kohale kerkinud eeslinna Beléniga. Lausa uskumatu, kui puhas oli see vaiadele ja parvedele ehitatud hurtsikute piirkond, sootuks midagi muud kui taolised paigad näiteks Vietnamis. Seal pole veepinda plastpudelite, kilekottide ja muu risu alt alati nähagi.

Amazonas hämmastas – poleks arvanud, et nii laial jõel on nõnda kiire vool! Tõeliselt müstiline tunne tekkis siis, kui tegime paadiga pimedas džungliretki. Kuidas meie paadijuhid küll suutsid seal orienteeruda ja liigelda ka kohtades, kuhu jõgi tungib vaid suurvee ajal.

Võimsa elamuse pakkusid mäed. Machu Picchu pani mõtlema, kes küll need kivimürakad suutis kokku vedada. Elamuslik oli ka kirik­lik püha risti pidustus, mida saime mitu tundi jälgida Aquas Calineteses rongi oodates. Ristikäik segunes seal karnevaliga ja kostümeeritud tänavatantsijad olid otsekui meie jaoks tellitud.

Ilmaga vedas väga, vihma ei sadanud kordagi. Cuscos tundsime aga omal nahal, kui intensiivne on troopiline mäestikupäike.

Helen Neeve Tallinnast:

Lummavat loodust nautisime nii Amazonase džunglis kui Andides. Olime Peruus just pärast vihmaperioodi lõppu, kõikjal oli rohelus ning meil nii hoitud toataimed näitasid oma täit hiilgust looduses. Toredad kohalikud giidid aitasid meil looduses märgata loomi, linde ja taimi. Huvitav oli uurida puude otsas kasvavaid õitsejaid ja orhideede ilu. Erilised olid ka roosad delfiinid ja laiskloom.

Võrratut loodust võib maailmas imetlema jäädagi. Veel huvitavamad on aga inimesed ja nende elu. Peruus osatakse siiani elada loodusega kooskõlas. Amazonase ääres nägime vette ehitatud maju, kust pääses liikuma vaid paadiga. Loomulikult olid sealsed elanikud arvestanud loodusega ja majad olid ehitatud õigele kõrgusele. Üle riigi võis näha lihtsust, aimata, kui vähesega inimesed hakkama saavad. Kogu jõukus on saavutatud nende käte ja selja (kaupa tassiti seljas) jõul. Arvan, et Eestis võis elu kohati samasugune olla nii 150 aastat tagasi. Nägime ja kuulsime, kuidas riik püüab säilitada traditsioone. Neid aitab hoida turismindus, nii vaese riigi kohta oli see minu arvates hästi korraldatud.

Imeilus loodus, huvitav ajalugu ja armsad inimesed tegid Peruu reisist elamuse.

Eve Prits Jõhvist:

Põnevust pakkus kõik hiigeljõega seotu. Eriliselt vahvad olid paadisõidud enne päikesetõusu ja ööpimeduses. Väga huvitav oli külastada yagua indiaanlasi. Kas tänapäeval elatakse tõesti ka nii? Orhidee-ekskursioonil jälgisime u 1,5 m pealt koolibrisid. Kõik inkadega seotud paigad tegi oma vilepillimängu ja juttudega värvikaks ketšuast giid Ruben. Titicacal nägime aimarade elu.

Kui ma oma esimesel kodusel kepikõnniringil mere äärde jõudsin, mõtlesin, et Amazonasel sõita on võrratu, Titicaca järv on võluv ja otse Vaikse ookeani kaldal Lima peenes restoranis lõpulõunat nautida on privileeg. Kodune Soome laht on aga ikka kõige armsam. 

Urose kõrkjasaared. Fotod: Jaan Mettik ja Lembit Olli


Mazamorra

Peruu köögi üks helgemaid hetki on maisimagustoit mazamorra. Toidule annab Peruus iseloomuliku maitse
ja mustasõstramoosi värvi kohalik purpursete teradega maisisort.

0,5 kg purpurset maisi (maiz morado)

pool ananassi
koos koorega

1 küdoonia (NB! Mitte ebaküdoonia.)

2–3 torukest kaneelikoort

1 tl nelki

1 õun

1 tassitäis kuivatatud ploome, aprikoose, kirsse vm

1 tassitäis suhkrut

3 sl maisitärklist

1 laimi mahl

Valage maisile u 2 liitrit vett, hakkige juurde küdoonia, kaneelitorud ja nelk. Puhastage ja hakkige ananass, viljaliha tõstke kõrvale, kuid koored lisage maisile. Laske segul keema tõusta ja keetke seda u 30 minutit, kuni vedelik on tumepurpurjas ning küdooniatükid pehmed.

Kurnake segu läbi, visake ära mais, küdooniatükid, ananassikoored ja vürtsid. Vedelik pange tagasi potti. Lisage suhkur, ananassi- ja õunatükid, kuivatatud puuviljad ning keetke u 20 minutit, kuni õunatükid
on pehmed. Lahustage tärklis pooles klaasis vees,
lisage potis olevale segule ning keetke veel
5 minutit. Tõstke siis pott tulelt, lisage laimimahl ja laske mazamorra’l jahtuda.

Samadest toorainetest tehakse tihti ka jooki nimega chica jorada. Siis keedetakse lihtsalt juba mazamorra jaoks pruugitud maisi-, küdoonia- ja ananassikooresegu teist korda.



Amazonase jõemanaat

Külaskäik jõemanaatide (Tri­chechus inunguis) e lamantiinide turva- ja orbudekoju õpetas, kui armas võib olla üks ilutu ja kohmakas loom.

Amazonase jõemanaat on tänapäevastest meriveislastest kõige väiksem, ta kasvab “vaid” 3 m pikkuseks ja kaalub pool tonni. Tegu on täiesti ohutu ja kahjutu loomaga, kes toitub ainult veetaimedest ja kel pole suure kogu tõttu ka looduslikke vaenlasi. Nende suurimad vaenlased on inimesed ja mootorpaadid. Jõemanaate kütitakse liha ja naha pärast ning mootorpaatide sõukruvid ja täävid hakivad sogase veepinna all aeglaselt triivivad loomad halastamatult puruks. Tegu on väga peidulise eluviisiga loomaga. Teadlased hoiatavad, et jõemanaatide arvukus kahaneb looduses kiiresti. Suurim meriveislane, Komandori saarel elanud Stelleri meriõhv (Hydrodamalis gigas), kütiti olematuks 27 avastamisjärgse aastaga...


.


Draakonivere puu

Kõiki vihmametsade aardeid, näiteks unikaalseid ravimtaimi, pole “arenenud maailm” veel avastanud. Fotol tutvustab šamaan meile üht etnobotaanikaaia pärli: draakonivere puud (Corton lechleri). Piimalilleliste sugukonda ja krootonite perekonda kuuluva taime mahl meenutabki verd ja indiaanlased on seda aastatuhandeid kasutanud. Nüüdseks on ka teaduslikult tõestatud, et “draakoni veri” peatab verejooksu, parandab haavu, tapab baktereid ja seeni, leevendab kõhulahtisust, põletikke, nahahaigusi ja võtab ära moskiitopistest tekkinud kiheluse.


Fotod: Jaan Mettik ja Lembit Olli


Värvibiksa

Värvibiksa (Bixa orellana), mida kutsutakse ka džungli huulepulgaks, on vihmametsa tähtis ekspordiartikkel. Tema ogalistes viljades olevaid seemneid ümbritsevast seemnerüüst saadakse kuulsat värvainet annatot. Seda hindavad nii toiduaine-, kosmeetika-, kanga- kui värvi- ja lakitööstus. Kollaseid, oranže ja punaseid toone andvale ainele pakub looduslikku konkurentsi ainult safran. Paljud Amazonase vesikonnas elavad hõimud teevad biksaseemnetega kehamaalinguid.


Telli kohe ajakiri Maakodu ja võida imeline reis suvisesse Peterburi! Loosis kaks reisi!
Tellima!

 

 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare