Inspireeriv Maroko kuningriik


Inspireeriv Maroko kuningriik
Hassan II mošee Casblancas on üks väheseid, kuhu pääsevad ka mittemoslemid. repro

Aafrika läänenurk Maroko kütkestab erakordselt põneva kultuuri ning ülima mitmekesisusega.

Head mõtted saavad alati kusagilt alguse. Mõte Maakoduga Marokosse reisida tekkis juba kaks aastat tagasi Sri Lankal, kui küsisime oma tookordselt giidilt Raivo Haabilt, millist maad tema paljukäinud mehena soovitaks Maakodul järgmisena avastama minna. Vastus kõlas – Marokot.

Legendid ja tegelikkus

Esialgu ei tundunud see sihtkoht kuigi paljutõotavana. Minul seostus Aafrika läänetipus asuva riigiga vaid kõrb ja kaamelid ning lapsepõlvest pärit apelsinid, mis kandsid musta kleepsu kuldse kirjaga “Maroc”. Pikemalt mõeldes meenus seoses selle kuningriigiga aga lugematuid asju, eelkõige ülipõnev ja mitmekesine minevik. Kuigi tegu on Aafrika riigiga, kerkib Maroko Euroopa ajaloos ikka ja jälle esile – berberi Almoraviidide dünastia hiilgus ja võimsus, mis pikendas tublisti moslemite valitsusaega Pürenee poolsaarel, Hispaania rekonkista ning Marokosse pagendatud moriskid ja juudid, berberi piraadid jne.

Üllatavalt selgus, et vaatamata kirevale ajaloole, suutis Maroko püsida erinevalt ülejäänud Põhja-Aafrikast aastasadu iseseisva riigina. Alles XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses jagasid prantslased ja hispaanlased riigi mõjusfäärideks, kuid nemadki ei võtnud võimu Marokos päriselt üle. Ilmselt just tänu sellele, et riigile pole kunagi midagi jõuga peale sunnitud, on Marokos välja kujunenud erakordselt põnev kultuur, mis ühendab eneses nii Euroopa, Araabia kui Aafrika mõjud. See sulam on omakorda inspireerinud tuhandeid kirjanikke, kunstnikke ja muid loovhingi ning mõjutanud nõnda peaaegu kogu maailma.

Oma jälje on Maroko jätnud isegi Hollywoodi. Selle kuningriigiga seostuvad tolle unelmatevabriku kuldaja klassikalised filmid “Morocco” ja “Casablanca”, esimeses peaosades Marlene Dietrich ja Gary Cooper, teises Ingrid Bergman ja Humphrey Bogart. 

Kindluslinn Ait Benhaddou. repro


Tallinnast Valgesse Majja

Selleks et kultuurikihti veidigi kriimustada, stardime järgmise aasta 4. aprillil Tallinnast ja lendame Frankfurdi kaudu otse Casablancasse. Linna, mille nimi on maakeelde tõlgitult ‘valge maja’. See vana, berberite poolt juba VII sajandil enne meie ajaarvamist asutatud linn on praegu Maroko suurim ja seal elab enam kui 4 miljonit inimest.

Marokoga tutvumist alustamegi reisi teisel päeval just sellest suurlinnast. Näiteks näeme maailma suuruselt seitsmendat, 1993. aastal valminud Hassan II mošeed, mille siseruumidesse ja õuedesse mahub korraga 105 000 palvetajat. Mošee minarett on 210 meetri kõrgune ning selle tipus olev laserikiir näitab suunda Mekasse.

Teise päeva programmi kuulub ka kiirpõige Maroko suuruselt teise linna Rabatti. Kuigi tegu on pealinnaga, ei peatu me seal pikalt, vaid siirdume edasi äärelinna Salésse, et näha prantsuse aiakujundaja Marcel François’ rajatud eksootilisi aedu. Need valmisid juba 1952. aastal, kuid olid XX sajandi lõpuks hooldamatuse tõttu juba peaaegu hävinud. Õnneks alustati aedade renoveerimisega 2002. aastal ning nüüdseks on need taastatud oma esialgses hiilguses.

Selle aiakompleksi enimkiidetud osaks on eri maanurkade aiad, mis kujundatud nende piirkondade taimedega.

Teise päeva õhtuks peaksime jõudma Fèsi, ühte neljast Maroko kuninglikust linnast.

Fès-el-Bali on maailma suurim autovaba piirkond. repro


Kaks endist pealinna

Kolmandal päeval avastame Maroko suuruselt kolmandat linna. Fès asutati 789. aastal, kuid esialgu kahe linnana. Almoraviidid liitsid need üheks alles 1070. aastal ning sellest ajast saadik on Fès korduvalt olnud Maroko pealinnaks. Oma tuuril vaatame kaht linnaosa – linna vanemat mediinat Fès el-Jedidi ja uuemat
Fès-el-Bali. Neist viimane kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ning seda loetakse praegu maailma suurimaks autovabaks tsooniks. Põhjus, miks seal autosid ei kohta, on väga pragmaatiline – nii kitsastele ja käänulistele tänavatele need lihtsalt ei mahu ning seetõttu on Fès-el-Balis peamiseks liiklusvahendiks siiani koormaeeslid. Näeme kuningapaleed ja loomulikult lugematuid käsitöökodasid. Lisaks arhitektuurile on kavas ka hiljuti renoveeritud Jnan Sbili park, mis rajati juba XVIII sajandil.

Loe veel

Pärastlõuna veedame teises kuningalinnas Meknèsis, mis oli samuti kunagi, aastail 1672–1727, Maroko pealinn. Kuigi linnad asuvad suhteliselt lähestikku ning on ka suuruselt sarnased, peetakse neid väga erinevaiks. Kui Fès on kihav ärikeskus, siis suure tudengite osatähtsusega Meknès on palju sõbralikum ning aeglasema elutempoga.

Lisaks Meknèsile näeme ka kunagise Vana-Rooma provintsikeskuse Volubilise varemeid, kus on siiani säilinud imelised mosaiigid.

Maaliline Dadèsi org. repro

Kõrbes ja külmapoolusel

Neljandal päeval siirdume endisest pealinnast sisemaale – mägedesse. Ületame Kesk-Atlase mäed ja jõuame Aafrika külmapoolusele ning peatume prantslaste ehitatud Ifrane linnakeses. 1935. aastal mõõdeti seal –24 °C. Nagu selle ehitajad plaanisidki, on 12 000 elanikuga Ifrane pigem Euroopa Aafrika küla. Aafrikalikke lamekatuseid asendavad siin viilkatused ning palme Euroopast toodud sirelid, pärnad ja kastanid. Ifrane ongi paljude Marokosse kolinud eurooplaste kodu ning lisaks hinnatud suusakuurort. 1665 m kõrgusel piisab talviti nii lund kui häid suusanõlvu.

Kesk-Atlase mägedes peatume ka atlase seedrite (Cedrus atlantica) metsas ning hea õnne korral näeme ka berberi makaake. Need, kes on käinud Gibraltaril, on selle ainsa Euroopaski elava ahviliigi poolkodustatud esindajatega kindlasti kohtunud, kuid näha neid metsikus looduses on sootuks teistsugune elamus. Ööbimiskohta jõudmiseks sõidame läbi maalilise Zizi oru Sahara kõrbe servas olevasse Tafilalti oaasi, kust siirdume džiipidega Merzouga düünide vahele.

Koidik luidetel

Kui Allah ilmaga õnnistab, on meil võimalik viiendat reisipäeva alustada, imetledes päikesetõusu Erg Chebbi luidetel. Need pole küll Sahara suurimad, kõrgus vaid 150 m, kuid kindlasti ühed Maroko kõige kergemini ligipääsetavad. Selleks et Sahara-elamust täielikult nautida, saavad soovijad kaamelitel ratsutada.

Luidetelt sõidame edasi läbi Maroko kauni looduse ja mööda “1000 linnuse teed” oma õhtusesse sihtpunkti, kõrbeväravaks kutsutud Ourzazate linnakesse. Meie teele jäävad maaliline Dadèsi org, mis kulgeb paralleelsete Antiatlase ja Kõrg-Atlase mäestike vahel, ning Kõrg-Atlase mäestikku läbiv Todra kanjon, mille kõrgeim osa ulatub 160 meetrini.

Kuuenda päeva hommikul lahkume Ourzazatest ning sõidame kindluslinna nimega Aït Benhaddou. Lisaks piirkonna kauneimale ning paremini säilinud kasbah’le, on see linn tuntud ka mitme maailmakuulsa filmi nagu “Araabia Lawrence”, “Kristuse viimane kiusatus”, “Gladiaator”, “Kundun” jm võttepaigana. Siin on filmitud ka seriaali “Troonide mäng”.

Reisi järgmine sihtpunkt on Taroudant. See linn, mida vahel ka Väikeseks Marrakechiks või Marrakechi Vanaemaks kutsutakse, on tänapäeval tuntud eelkõige terviklikult säilinud linnamüüri poolest, mille kogupikkus on 6 kilomeetrit. Loomulikult on linnas elavad souk’id, kus müüakse käsitööd. Õhtuks jõuame Agadiri.

Atlandi rannikul

Reisi seitsmendat päeva alustame Agadiris, mis on Maroko tuntuim kuurort ning ilmselt ka üks modernsemaid linnu. See tänapäevasus on tulnud aga traagiliselt – 1960. aastal hävitas maavärin peaaegu kogu linna. Mõne aastaga ehitati see aga uuesti üles ning praegune Agadir on avar ja paljude haljasaladega.

Linna peamine vaatamisväärsus on muidugi linna suurim turg – Souk El Hadi, kus saab näha, kuidas valmistatakse eksootilist ja hinnalist argaaniaõli. Erakordne on ka Agadiri sadam oma kalaturuga. Näeme Rabatis sündinud itaallase Cocco Polizzi rajatud keskust La Médina D’agadir. Tegu on traditsioonilisel moel ehitatud berberi külaga, mis on kohaliku käsitöö ja kunsti keskus. Pärastlõunal saavad soovijad külastada Agadiri linnasüdames asuvat linnuparki. Päev lõpeb Maroko stiilis rahvusõhtuga.

Kaheksandal päeval suundume Agadirist piki ookeani äärt Essaouirasse. See XVIII sajandil rajatud linn on eurooplastele tuntud ka kui Mogador. Essaouira on samuti kantud UNESCO maailmapärandisse – hinnatud on ta linnamüür ja souk, mis on kuulus puitnikerduste poolest. Omaette vaatamisväärsus on sadam siniste kalapaatidega.

Kaheksanda päeva õhtuks jõuame lõpuks Maroko kuulsaimasse linna – endisesse pealinna Marrakechi. On hea, et saabume sinna alles oma reisi teises pooles. Marokos elav briti kirjanik Tahir Shah on öelnud: “Ma usun, et Marrakech kui sihtpunkt tuleb välja teenida. Teekond sinna on ettevalmistus. Liiga kiire saabumine muudab linna mõistmise raskemaks.”

Punase linna võlud

Aastasadu tunti Marokot just selle linna järgi ning kogu riiki kutsuti Marrakechi kuningriigiks, nime mugandusest on tulnud ka riigi nimi Maroko. Punaseks linnaks hüütakse Marrakechi aga seetõttu, et ta müürid on ehitatud punasest liivakivist.

Üheksanda päeva hommikut alustamegi linnaga tutvumisest. Üks põnevamaid kohti on kindlasti aedadest ümbritsetud Bahia palee, mis ühendab eneses parimad berberi ja araabia arhitektuuri jooned. Palee laskis XIX sajandi teisel poolel ehitada orjast suurvesiiriks tõusnud Si Ahmed ben Musa (Bou-Ahmed) ning palee täiendamist jätkas tema poeg, kes oli samuti suurvesiir ja aastaid riigi tegelik valitseja.

Bahia paleest naaseme Marrakechi vanalinna, jalutame värvikal peaväljakul Jemma el F’nal ja saame osa kirglikust turuelust. See plats täitub päevaks akrobaatide, jutuvestjate, veemüüjate, tantsijate, muusikute, maotaltsutajate ja ahvitantsitajatega.

Reisi kümnendal, teisel Marrkechi päeval, külastame Maroko kuulsaimat aeda.

Le Jardin Majorelle’i rajajaks oli prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle (1886–1962). Kunagi eraaiana rajatud paik avati külastajatele 1947. aastal ning 1980 said selle omanikeks Yves Saint-Laurent ning ta elukaaslane, tööstur Pierre Bergé. Le Jardin Majorelle’i on laiali puistatud ka 2008. aastal surnud moekunstniku tuhk.

Aia läbivaks tooniks on erk koobaltsinine, mida kutsutakse just selle aia tõttu ka Majorelle’i siniseks. Nagu paljudes araabiapärastes aedades, on kujunduses tähtis osa loomulikult taimedel. Sageli loetaksegi Le Jardin Majorelle’i botaanikaaiaks. Aias on lisaks Marrakechi islami kunsti muuseum ning väljapanek Jacques Majorelle’i maalidest ja Yves Saint-Laurent’i kunstikogust.

Edasi jalutame Palmeraie oaasis. See kunagine palmisalu – 13 000 ha suurusel maa-alal kasvab 150 000 palmi – on tänapäevaks kujunenud eksklusiivseks linnapiirkonnaks, mida ümbritsevad luksushotellid ja rikaste ning kuulsate elamud. Õhtul jätame Marrakechiga hüvasti ja sõidame tagasi reisi alguspunkti Casablancasse.

Reisi viimasel, üheteistkümnendal päeval, on aga aeg Marokoga hüvasti jätta. Siis stardime Casablancast Farkfurdi kaudu koju.

Üks meie tellijaist, kel on tuleva aasta 13. jaanuariks Maakodu aastatellimus või otsekorraldusleping, saab reisile fortuuna õnneliku käe abil. Need, kes oma õnne sedavõrd ei usalda, võivad end reisile registreerida kas Maakodu toimetuse telefonil 661 3370 või e-posti aadressil kadri.tramm@maakodu.ee.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare