PALJU ÕNNE, SOOME SÕBRAD! | Kaunis ja inspireeriv villa Aaltonen

Tõlkija Sisko Hallavainio ja eestlastelegi tuttav näitleja Risto Aaltonen on Loviisa armsate puumajadega linnakeses ühe kaunima aia ja kodu omanikud. Mõned korrad aastas avavad nad oma kodu uksed huvilistele. Meil õnnestus külastada nende villat 2015. aasta suvel.

Uhkelt kaunistatud puidust villa, mis on ehitatud 1898.aastal, käis aastakümneid käest kätte, kuni selle omanikeks said teatri- ja filmimees Risto Aaltonen oma abikaasa, tõlkija ja innuka aiandusentusiasti Sisko Hallavainioga.

Täna praeguse majaperemehe perenime kandev villa Aaltonen oli omal ajal Peterburist tulnud jõukate suvitajate külalistemaja. Loviisa oli neil aegadel Rootsi ja Soome piirinnaks Venemaa vahel. Ajad muutusid ning suvituslinna parimad ajad said ühel päeval läbi.

Meid võõrustanud abielupaar tuli Loviisasse Helsingist veidi üle kümme aastat tagasi, kui Risto näitlejaameti maha pani ja pensionile jäi.

Abielupaar pidas pealinnast kolimise plaane ning Sisko uuris kinnisvarakuulutusi. Nende hulgast rannikuäärseid pakkumisi välja sõeludes, jäi naisele silma foto majast, mille juurde kuulus hiiglaslik mesilaste maja. Kohe sõidetigi seda Loviisasse vaatama.

Motoks Kaplinski mõttetera

Suur ja uhke maja oli nende saabudes tunnistatud juba lammutamisele kuuluvaks.
"Kogu selle aja, mis me oleme siin elanud, oleme pisitasa remonti teinud. Nüüd on maja juba päris mõnus elamiseks," märgib Risto.

Vana maja hüvanguks on nad rassinud aastaid. Ka Maakodu külaskäigu ajal oli osake sanitaarremondist veel pooleli. Nägusad tapeedid on tubadesse tellitud Inglismaalt. W. Morrise seinakatete mustrivaliku hulgast leiti villaga sobivad, mis pärinevad samuti 19. sajandi lõpust. Sisko kurtis vaid, et kõik uued tapeedid ja värvid olid juba ammugi kohal, vaid remondimehed ei jõudnud lubatud ajaks kohale.

Toad on valgusküllased ning kõrgete lagedega. Kõrged ahjud on oma uhkete ustega tubade ehteks. Enamik ahju ustest on sama vanad kui maja, mõned on pärit 30ndatatest. Aja jooksul on mitmete küttekehade sisu ümber ehitatud ning mõningaid ruume köetakse elektriga.
Samas on püütud kõike, mis vana, päästa, hoida ja säilitada, alates põrandates, lagedest, lõpetades ustega.

Lisaks elumajale, on korda tehtud ka hoovimaja, mida pere kutsub villa Sorella. Hubases majakeses saavad ööbida pere külalised. Suvel pakutakse Loviisas suvitada soovijatele majutust.
Nii jätkatakse siinse maja traditsioone.

Risto on oma kuuri seinale kirjutanud enda ja oma naise lohutamiseks sõnumi, mis pärineb Jaan Kaplinski mõttetera raamatust "Isale."

‟...suur osa elust kulub siin lõputule parandamisele, ehitamisele, remontimisele ja koristamisele. Aga ega elu olegi ju midagi muud kui lõputu parandamine ja kohendamine. Elus ei ole midagi valmis ega saagi kunagi midagi valmis.”

Maakodu lugejareisil osalejad olid neid ridu nähes üllatunud. Risto ütleb, et on Jaan Kaplinski teoste austaja. Samas võib mehel endalgi Eestis austajaid olla, just teatrisõprade hulgas. Risto on Vanemuise laval näitlejana esinenud Jaan Krossi näidendis "Doktor Karelli raske öö."

Hiiglaslik mesitaru ja iluaed

Helsingist Loviisasse kolimisel määravaks teguriks saanud mesilaste korrusmaja kõrgub praegugi aia servas, lennuavad maja külgedel. Kunagi oli seal koguni 36 mesilasperet.

Risto teab, et nende maja eelmised elanikud olid end meemüügist isegi elatanud. Nemad nii palju mett ei vaja. Paraja meevaru saavad nad kätte kahest väikest mesitarust, mis on tagaaias.

Viimati said nad koguni 150 kilogrammi mett, aga siis oli ka Loviisas suvi jahe ja vihmane, nii jäi ka mee saak kesiseks väikeseks.
Kümme aastat tagasi oli Siskol mesilaste majas armas poeke.

Nüüd on see hiiglaslik mesitaru, oma kollase fassaadiga, iluaias üks pilgupüüdjaid.

Kümme aasta tagasi ei olnud aga kaunist aeda veel olemas. Krunt oli hooldamata ning seda oli reostanud linnakese solgitorustik. "See mu aiahuvilisest kaasat ei häirinud, talle meeldis just see, et saab kõike ise ja algusest peale kujundada," meenutab Risto.

Lopsaka taimestikuga lõhnavas aias jalutades on nüüd raske ette kujutada kaost, mis siin kunagi valitses. Õnneks taipas perenaine ta tööde algusaegadel mälestuseks mõned fotod teha. Nendelt saab aimu meeletust töömahust.

Aia hooldamise on Sisko algusest peale enda õlule võtnud, sest aiandus on tema armastus ja hobi. Kümme aastat tagasi, kui ta aias töid alustas, oli tal selge, et moodsalt steriilset aiakujundust ta suursuguse maja ümber ei kujundama ei hakka. "Lähtusin majast ning eelkõige püüdsin selle ümber luua vana-aja romantilise hõnguga aia," meenutab ta.

Selleks on ta kokku ostnud tuhandeid taimi. Nüüd aed upub lilledesse, eri aia osades on mõnusaid puhkenurki, kus ümbrust nautida.

"Ma mõnikord ikka kurvastan, et ma ei jõua nii palju teha kui vaja,"ütleb Siko."Kui üks peenar saab rohitud, siis ootab sind järgmine ning nii tiirled pidevalt ringiratast. Aia eest hoolitsemine peaks olema puhas rõõm, kuid see aed on liiga suur. "

Enda turgutamiseks tuletab Sisko endale ikka aeg-ajalt meelde seda Kaplinski kõige enam tsiteeritud sõnumit, mille Risto kord nende kuuri seinale maalis. See aitab alati!

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare