Suvelõpp madjarite maal


Suvelõpp madjarite maal
Maakodu rändurid on jõudnud Ungari loodenurka, mis pole aga mingi kolgas, vaid elav risttee Euroopa südames ainult poolesaja kilomeetri kaugusel Viinist. Grupipildi tegime Nagycenki mõisa eesaias.Fotod: Kaja Kurg, Reet Sepp, Heiki Krusel

Septembri keskel avastasid Maakodu lugejad põneva kultuuripärandi ja mitmekesise loodusega Põhja-Ungarit.

Suvelõpu lugejareisi meie hõimurahva juurde korraldas reisifirma Comtour. Maakodu jaoks koostas eriprogrammi tunnustatud ajaloolane Ott Sandrak, kes oli ka meie giid. Tänu sellele kujuneski reis Ungari aja- ja kultuuriloo vallas ilmselt parimaks võimalikest. Kõik jäid igatahes väga rahule, kuigi programm oli tihe ja pikad päevad üsnagi väsitavad.

Kohapeal aitas reisi ette valmistada Reine Laidsaar, kellele Ungari on teiseks koduks, ja ungari keel, mis eestlase kõrvale tundub
esialgu täiesti arusaamatuna, vabalt suus. Reine oli ka meie reisil tõlgiks ning nii laabusidki kõik kaheksa päeva viperusteta.

Sõitsime läbi kogu Ungari põhjapoolse osa idast läände. Nägime ära peaaegu kõik sealsed põnevamad linnad, valiku uhkeid losse, vanu kloostreid ja võimsaid kindlusi koos nende juurde jäävate parkidega. Imetlesime Balatoni, laevasõidul Doonaul nautisime Budapesti kauneid vaateid. Loomulikult maitsesime ka kuulsaid Egeri ja Tokaj veine.

Ja nüüd reisiliste muljeid.

Maakodu lugejareisi võitja

Mare Kurg Harjumaalt Kuusalust:

Ungaris polnud ma varem käinud. Üllatusin, kui põnev maa see tegelikult on oma ajaloo, losside-mõisate-kloostrite, linnade, veinivalmistamise, termaalvete ja muu poolest. Nagu ilmselt enamikule minu põlvkonna inimestele, olid ka minu jaoks seni Ungari märksõnadeks Balaton, tokai ja guljašš.

Juba esimesel päeval oli suur üllatus teada saada, et guljašš polegi lihakaste, nagu meil teda selle nime all tehakse, vaid hoopis lihasupp köögiviljaga. Varem arvasin, et ungarlastel on hästi vürtsikad toidud. Selgus, et see polegi nii.

Esimestel päevadel oli tükk tegu forintitega arveldamisel: väga imelik oli nii suuri mitme nulliga rahatähti vaadata. Algul ei julgenudki midagi osta, sest kõik tundus meeletult kallis: tassike espressot näiteks 380 forintit. Üllatus oli seegi, et vein maksis sageli vähem kui vesi.

Seda, et ungarlased muid keeli peaaegu üldse ei valda, ei osanud oodata. Isegi noored ei saanud üllatavalt tihti inglise keelest aru. Kui üldse, siis üritasid suhelda vaevalises saksa keeles.

Uhketes lossides oli väga põnev näha, kuidas omal ajal Euroopa siniverelised elasid. Võimsaima mulje jättis Austria piiri lähedal Fertödi linnas olev Eszterházy loss, mis rajati XVIII sajandi keskel Ungari rikkaimale aadliperekonnale. Seal oli kaua aega kapellmeistriks Joseph Haydn. Suure elamuse saingi muusikatoast, kuhu astudes hakkas mängima muusika. Tundus, justkui tuleks see igast samettoolile asetatud keelpillist, kõla oli lihtsalt nii hea.

Aga meilgi õnnestus ööbida tõelises lossis ja einestada kuninglikus söögisaalis. Aitäh korraldajaile selle elamuse eest!

Reisi meeleolukaimad hetked olid kaks veinidegusteerimist: üks maa all veinikeldris, teine kõrgel mäel arboreetumis. Mäkke tõustes käisime poolteist kilomeetrit jalgsi viinamarja-
istandike vahel, seda nautisin tõeliselt. Päike paistis, allpool sinetas Balaton, ees kõrgus metsane mägi.

Olin Maakodu lugejareisil esimest korda. Comtouriga läheksin kindlasti reisima ka edaspidi, sest kõik oli väga hästi organiseeritud ning meie kolm “juhti” oma ala professionaalid. Reisifirma tegevjuht Urve Joost hoidis oma naljadega, kuhu sageli pikkis musta huumorit, seltskonna meeleolu üleval ja hoolitses kõigi eest, et igaüks reisi ikka naudiks.

Ott Sandraku jutt oli aga nii köitev ja värvikas, et endalgi tekkis huvi Ungari kohta põhjalikumalt lugeda. Hämmastav, kuidas ta nädala lõpus suutis ungarlastega suheldes end juba täiesti arusaadavalt nende emakeeles väljendada. Imetlesin ka meie tõlki Reine Laidsaart, kes kõik kaheksa päeva väsimatult oma tööd tegi, olles seejuures alati sõbralik ja rahulik.

Tänan toreda reisi eest Comtouri, Maakodu ja fortuunat!

Kalev Tihkan Raplamaalt:

Ma polnud varem Ungaris olnud, küll aga meie reisi n-ö telje (diagonaal läbi Ungari) mõttelise pikenduse tippudes 30 aastat tagasi – Ukraina Karpaatides ning paari aasta eest Sloveenias. Tulin Ungarisse, et näha oma silmaga paljukõneldud hõimurahva kodumaad täies ilus.

Loe veel

Ungarist kui kuningriigist nähtud mahus (lossid, kindlused, ausambad) polnud varem aimugi. Losside ja paleede sisekujunduses valitses mõõdukus ja hea maitse vastukaaluks ülepakutusele mõnes naaberriigis. Ka aiad-pargid ja tavalised majad olid väga mõnusates toonides, ei kohanud ühtki karjuvat värvikooslust, iseäranis jäi meelde sinise välistus. Meeldejäävad olid tänavamuusikud oma mõjusas esituses.

1956. aasta sündmuste niivõrd ränka mõju madjaritele ei kujutanud küll varem ette (kivi või kuju igas külas).

Tokaj veinikeldrid jätsid jälje maitsemällu küllap enamikule reisiseltskonnast. Arboreetumites tuli ära arvata aina üllatavamaid liike. Ja kui Eestimaa rasvatihased ning teised paigalised aialinnud teaksid Ungari tohututest päevalilleväljadest, siis vist ei peataks nende emigratsiooni mitte miski.

Kiita tahan ka Urve ja Reine hüva reisikorraldust. Ott Sandraku aktsentiderohke ajaloo avamise võime on teada-tuntud juba varasema-
test retkedest.

Pille Rüütel Lääne-Virumaalt:

Oli igati tore, nii seltskonna kui ilma poolest. Tulin Maakodu reisile sellepärast, et programm oli ekstra meie jaoks kokku pandud. Käisime paikades, mida massituristile ei näidata. Olles ise maaturismis tegev, huvitas mind väikeettevõtlus maal ja ka aianduse-haljastuse pool.

Ungarlaste tahtmine oma ümber lilleilu näha oli vapustav – kõik võimalikud ja võimatud kohad olid lilli täis istutatud, oma kodu kauni-
maks tegemine paistab olevat lausa normiks.

Mind huvitas ka Ungari toidukultuur ja kohalik toit. Eriti armsad olid väikesed pagari- ja kondiitriärid, kus tagaruumis küpsetati ja eestoas müüdi. Valik oli rikkalik, ja see lõhn, mis tänavalegi ulatus! Maitsvad olid need küpsetised ka. Toiduvalik pealinna turul oli vapustav, annab meie turgudele silmad ette.

Maakodu reiside eelis on see, et neile tuleb ühiste huvidega seltskond, kelle jaoks pannakse kokku sisukas pakett. Need on sisuliselt õppereisid ja see traditsioon peaks jätkuma. Ehk tulevikus tulen veel reisile, kui töö ja rahakott seda võimaldavad.

Heidi ja Toomas Tago Tallinnast:

Reisile tulek johtus meie aiapidamisharrastusest ja Ott Sandrakust, kellega igavus on juba eos likvideeritud ja ootamatused/üllatused garanteeritud. Sellest reisist koorus välja väga mõnus ja kihiline Ungari oma mitmekesise looduse, sügava ajaloo, tasemel arhitektuuri, hubase linnakeskkonna, mõnusa gastronoomia ja veinikultuuriga. Sügavuti minekuks kuluks alati rohkem aega, kuid maitse oli mõnus.

Jüri Kusmin Raplamaalt:

Suhteliselt vähe reisinud inimesena oli huvipakkuvat mulle palju. Poleks osanud arvata, et kohutavad sõjapurustused üle elanud Budapesti kvartalid on taastatud samasugusena, nagu need ehitati sajandeid tagasi.

Olime neli või viis päeva mööda Ungari väikelinnu sõitnud, kui ütlesin reisikaaslasele Margusele, et siin maal polegi kerjuseid ega kodutuid. Ta soovitas oodata, kuni jõuame Budapesti. Ja tõesti, päise päeva ajal oli neid näha tunnelites tekkidesse mähituna või siis lihtsalt istumas parajalt joogisena.

Meeldivamad üllatused olid rohked tänava-muusikud ja rahulik liiklus (kui välja arvata mõned ekstreemsed olukorrad mootorrattu-ritega mägiteedel).

Ei ole meil Eestis mägesid, mille lõunanõlval kasvatada viinapuid, aga õnneks pole meil ka selliseid äraarvamatuid jõgesid, mille veetase võib mõne päevaga tõusta üle mõistuse kõrgeks nagu Doonaul tänavu juunis normaaltasemest 8,91 m.

Mõtlema pani vaade kuulidest ja mürskudest täksitud seinale, mis meenutas 1956. aasta oktoobris madjarite vabadustahte mahasurumist “vabastajate” poolt. Siit oleks küll palve veel elavatele eesti meestele: kirjutage oma meeleolust ja tegemistest Ungaris võõrvägede koosseisus.

Aga Egeri punane vein pokaalis arvuti kõrval on kirgastavalt ilus ja maitsev!

Fertő-Hansági soolajärve lõunaots jääb Ungari−Austria piirile. Siia on hiljuti rajatud väga eriline roogkatustega vaiadel seisev puhkeküla. .

Piret Randver Valgamaalt:

Reis oli tempokas, aga väga hariv ja huvitav. Üllatas see, et oleme ungarlastega üsnagi sarnased: mitte väga lärmakad ja mõõdukalt tagasihoidlikud. Minu varasem arusaam sellest rahvast oli pigem vastupidine. Nüüd adun aga isegi veidi keelelist ühtsust. Võimsa mulje jättis kaunis ja suursugune arhitektuur, need vaatepildid püsivad veel kaua hinges. Ja reisikaaslased olid vapustavalt vaprad, iseäranis kannatlik oli meie grupi vanem generatsioon. Sügav kummardus sellistele matkasellidele!

Anne Ojasalu Raplamaalt:

Linnahaljastuses püüdsid pilku maitsekalt kujundatud ja hästi hooldatud lillepeenrad. Eriti torkas silma, kui oskuslikult kasutati neis skulptuure. Liiklussaartele rajatud istutusalad pääsesid mõjule oma massiivsusega. Neis oli kasutatud küllalt vähe liike-sorte, kuid nad olid siiski väga värvikad.

Ma ei olnud varem Ungaris käinud. Kuid kuna Maakodu on koos Comtouri reisibürooga alati huvitavaid ja sisukaid lugejareise korraldanud, otsustasin ka sellest reisist osa võtta. Kokku olen Maakoduga reisinud seitsmel korral. Olen ajakirja lugeja ja tellija selle ilmumisest algu-
sest saati.

Eda Adamson Lääne-Virumaalt: 

Olin juba aastaid tahtnud just Ungarisse minna. Kui Maakodu lugedes leidsin sellise reisi, siis ühinesin kohe. Kõige rohkem jäid meelde imelised mõisad ja lossid ning nende pargid haruldaste puude-põõsastega ja kaunilt kujundatud lillepeenardega, samuti eraaiad põnevate okaspuudega ja liigirikas bambusaed. Suur elamus olid muidugi veinimõisad oma viinamarjaväljade ja veinikeldritega. Reisilt sain palju häid mõtteid oma aia kujundamiseks.

Vaade Budapesti kuulsatele sildadele Buda poolel asuvalt Gellérti kindlusmäelt. .

Regina Räni Tallinnast:

Ungari on olnud pikemat aega kuidagi hingelähedane, nüüd õnnestus seal ka ära käia. Maakoduga reisisin esimest korda ja jäin väga-väga rahule.

Kuna tegelen hobustega, siis räägingi Budapesti loomaaiast, mis on Kesk-Euroopas üks parimaid. Ühtlasi on see ka botaanikaaed: iga maailmanurga loomastikule oli rajatud oma pisike maailm just nende kodumaa taimedega.

Väga vahva, et eraldi nurgake oli Ungari taluloomadest. Erilise mulje jätsid karvased sead. Kaugelt vaadates näis, et aedikus on lambad, ligemale jõudes tekkis nõutus, miks neil notsu nägu on. Ilusad, kergelt kollaka tooniga loki-lised põssad kutsusid kohe pai tegema.

Suure elamuse jättis merilõvi etendus, ta oli äärmiselt mänguhimuline ja sõbralik. Ja kaelkirjakud ei olnudki suured! Viiesena käisin vanematega Riia loomaaias ja selles ajast on eredalt silme ees kuskil kõrguses olev kaelkirjak, kes uudistab üle võre. Nüüd, suurena, pühiti see lummus ära. Siiski olid nad võrratud, eriti tita-kaelkirjak.

Rohkelt oli igasuguseid pärdikuid ja ahvilisi, kelle mänge vaadata oli puhas lust. Kiskjad oma beebidega... Lihtsalt oled ja vaatad ja unustad kõik muu. Kui kunagi peaks taas Budapesti sattuma, lähen kindlasti uuesti loomaaeda!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare