Tihke viljalihaga kartulid peavad küpsetamisele hästi vastu ning neid soovitatakse eelkõige aurutamiseks, keetmiseks ja pannil küpsetamiseks. Hautatud toite, gratääne (üleküpsetatud valmistoit) ja ahjuroogi võib ühtmoodi hästi valmistada nii tihketest kui ka pehme viljalihaga kartulitest.

Pehme viljalihaga kartulid on õrna tekstuuriga ja sobivad hästi küpsetamiseks. Neid soovitame eelkõige näiteks koorega ahjukartulite tegemiseks, aga samahästi ka hautatud toitude, gratäänide ja ahjuroogade puhul.

Jahuse viljalihaga kartulid lagunevad küpsetamise ajal. Neid soovitame püreede ja suppide valmistamiseks. Kuna nad imavad endasse õli, ei sobi need friikartulite tegemiseks.

Kuidas kartuleid säilitada?

Et kartulid säiliks kvaliteetsena, püüdke neid transportimise ajal mitte liialt raputada ega kloppida, sest see võib jätta kartuleile inetud plekid.

Värskuse säilitamiseks leidke kartulitele valguse eest varjatud, jahe ja kuiv koht, vastasel korral tõmbuvad nad rohekaks ja muutuvad mõruks. Sobivaim temperatuur on 6–8°, nagu näiteks külmiku juurviljasahtlis.

Et toiteväärtus säiliks

Kartuli toiteväärtus sõltub valmistamisviisist. Mida rohkem vajalikke toitaineid pärast kartuli töötlemist selle sisse jääb, seda parem.

Alustame sellest, et kartuleid ei tasu koorida, kui selleks pole otsest vajadust. Kartulis sisalduvad vitamiinid ja mineraalained asuvad eelkõige koorealuses osas, seega soovitame võimalusel kartuleid väga hoolikalt pesta ning valmistada ja süüa koos koorega.

Kõige vähem läheb vitamiine kaduma, kui kartuleid koorega aurutada, keeta või ahjus rasvata küpsetada. Kartuleid on võimalik aurutada ka tavalises kaanega keedupotis: tuleb lihtsalt harjumuspärasest kogusest vähem keeduvett lisada. Ahjus küpsetades on soovitatav kartulid ilma rasva ja õlita fooliumisse pakendada. Nii valmivad need kiiremini ja kuivavad vähem.

Kui soovite kartuleid keeta, tuleb meeles pidada, et C-vitamiin on veeslahustuv. Sellepärast tuleks eelistada koorimata kartulite keetmist. Kui kartulid vajavad koorimist, tuleks seda teha võimalikult õhukeselt ning vahetult enne keevasse vette asetamist. Kooritud kartulite keetmisel tasub ka keeduvesi hiljem toiduvalmistamisel (nt kastmes) ära kasutada, nii jõuab osa mugulast kadunud C-vitamiini ikkagi toidulauale.

Kartuleid keetes ei täideta kunagi potti ääreni veega, vaid nii, et mugul vaevalt kaetud on ja et jääks ruumi ka aurule. Kui kartulid hakkavad keema, viige temperatuur miinimumi, nõnda et vesi veel keeks.

Puhastatud ja kooritud kartulid ei tohi kuivana õhu käes seista, sest hapnik oksüdeerib vitamiinid ja kartul muutub pruuniks. Riivitud kartulist roogade valmistamisel katke riivmass kohe märja marliga ja riivige vahetult enne massi tainasse vm segusse lisamist.

Karuteene toiteväärtusele on kartulipüree valmistamine. Tampimine ja eriti vahule kloppimine viib toitu hulga õhuhapnikku ning selle tõttu väheneb C-vitamiini kogus toidus veelgi. Siin on aga hea meeles pidada varem antud soovitust – kasutage keeduvett C-vitamiini “tagasi transportimiseks”, eriti hea on see püree valmistamisel.