Õied taldrikul ehk milliseid lilli võib süüa?

 (4)
Foto: Shutterstock

Taimede viljad ning lehed ja varred on meie toidulaual tavalised.

Sööme isegi maast välja kraabitud juuri ja sibulaid-mugulaid, kuid kauneimat osa taimedest, õisi, kohtab köögis teenimatult harva.

Kuidas teile meeldiks alustada päeva imelise juustukoogiga, mida kaunistavad võõrasemad, lavendliõied ja tema kõrgeausus roos oma hommikuvärskete kroonlehtedega? Kas on kedagi, kes jääks ükskõikseks, kui pakute talle jäätist, millele on hoogsa elegantsiga lisatud soojades päikeseloojangutoonides mungalilleõisi? Mõni päev lihtsalt on nii tähenduslik, et tahaks tähistada seda erilisel moel, ning õnneks polegi alati palju vaja, et muuta ka lihtsaim toit pidulikuks ja isuäratavaks elamuseks. Et tuua oma toidulauale midagi uut, rõõmsaid värve ja põnevaid maitseid, võib lisada võileivale või salatile mõne ahvatleva lilleõie.

Iidsed traditsioonid

Õite kasutamine toiduks võib aga tunduda ebatavaline ja isegi põnev, just viimastel aastatel on lilleõite kasutamine kokakunstis muutunud tõusvaks trendiks. Kaunid värvid ja meeldivad lõhnad on aga läbi aegade inimeste meeli köitnud ning tegelikult ulatub lilleõite kulinaarne kasutamine kaugele minevikku.

Kauneid aromaatseid õisi on pruugitud paljudes iidsetes kultuurides. Vanad roomlased ja kreeklased valisid oma toidulauale kassinaeri-, roosi- ja kannikeseõisi, keskajal kasvatati söödavate õitega taimi kloostriaedades ning Itaalia ja Hispaania toitumistraditsioonidest on meieni jõudnud toidud täidetud kõrvitsaõitest. Eriti palavalt armastati söödavaid õisi kuninganna Victoria aegsel Inglismaal. Õisi on kasutatud läbi ajaloo ka jookide maitsestamiseks. Mitmel pool Euroopas anti õllepruulimisel hoogu juurde, lisades õllele humalaõisikuid, Prantsuse traditsiooniline roheline liköör šartröös aga sisaldas ühe salajase komponendina nelgi kroonlehti.

Veelgi kaugemale ulatuvad õite tarbimise traditsioonid Aasia maades. Vanas Hiinas ja Jaapanis on traditsiooniliselt toiduks kasutatud nn kuldnuudleid ehk päevaliiliate (Hemerocallis spp.) õienuppe ja õisi. Aasia köögis on kasutusel veel üks taim meie iluaedadest – kroonjas jaanikakar (Glebionis coronaria) –, olles tänapäevalgi oluline koostisosa traditsioonilistes Taiwani omlettides. Jaanikakra maitse varieerub nõrgast piprataolisest kuni mahedani. Toiduks kasutatakse vaid jaanikakra keelõisi, kuna putkõied on kibedad. Kroonja jaanikakra keelõisi kasutatakse ka idamaiste vokk-panniroogade maitsestamiseks.

Päevaliilia. Foto: Jaan Mettik

Hiinlased on läbi aegade armastanud ka pojenge. Pojengi mahe-mõru maitsega kroonlehti on lisatud salatitele ja karastusjookidele, nendest on valmistatud ka teed. Kupatatud ja magustatud pojengi kroonlehed on Hiinas hinnatud delikatess.

Roosi kroonlehtede kasutamine toidulaual ulatub nii Indias kui ka Lähis-Idas kaugele minevikku. Roosivett ja apelsini õievett kasutatakse paljudes Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia maades tänapäevalgi.

Vanas Egiptuses aga on läbi aegade kasutatud hapu hibiski (Hibiscus sabdariffa) õisi köögiviljatoitudes, tema tupplehtedest valmistatakse aga kuulsat karkadeteed. Ka hariliku datlipalmi (Phoenix dactylifera) õisikuid on toiduks tarvitatud. Datlipalmide mineraalaineterohkeid õisikuid on leitud ka vaaraode hauakambritest, mis tõestab, et see on olnud sobiv toit isegi vaaraodele.

Indiaani hõimud Lõuna-Ameerikas on kasutanud toiduks salat-euterpepalmi (Euterpe oleracea) õisikuid. Põhja-Ameerikas on aga kõrgelt hinnatud punast siilkübarat (Echinavea purpurea) ning aedmonardat (Monarda didyma), mida ka hobusemündina tuntakse.

Õied armastusejumalannale

Läbi sajandite on levinud lilleõite ohverdamine jumalatele nende soosingu võitmiseks. Iidsed foiniiklased kasutasid safrankrookust (Crocus sativus) viljakusrituaalides ning palvetes armastuse- ja viljakusejumalanna Ash­torethi poole. Lootes pälvida armastusejumalanna tähelepanu ning leida õnne armastuses, valmistati talle ohvriandidena rohke safraniga vürtsitatud kooke ja maiustusi.

Vana-Kreeka armastusejumalanna Aphrodite pidas lugu majoraanist (Origanum majorana), tema tähelepanu võitmiseks võime talle valmistada veetlevaid maiustusi majoraaniõitega.

Safrankrookus. Foto: Shutterstock

Maitset ja värvi

Ei saa unustada ka jasmiini (Jasminum spp.). Jasmiin on Indias pühendatud jumal Krishnale, kes tõi selle hullutavalt lõhnavate õitega taime Swarga Lokast, taevasest aiast. Jasmiini peetakse ka naiselikkuse, viljakuse ja ilu sümboliks ning tema tähekujulised õied sümboliseerivad taevalikku õndsust. Jasmiiniõisi ja -õli on lisatud ka karastusjookidele ja teesegudele ning need annavad meeldiva aroomi ka mitmele toidule. Jasmiiniõitest on valmistatud armujooki.

Hurmavalt lõhnavaid jasmiiniõisi pakutakse templialtaritel jumalatele, kelle tähelepanu, andestust ja õnnistust loodetakse võita. Kui tahate aga rõõmustada jumal Shivat, pakkuge talle mõned rooshibiski (Hibiscus rosa-sinensis) või guajaana kahurikuulipuu (Couroupita guianensis) õied, ja ta on valmis täitma kõik teie soovid.

Söödavate õisikutega on ka rukkilill (Centaurea cyanus), mille õisikutele on omane kergelt magus kuni vürtsikas maitse. Rukkilille lehterjatest äärisõitest saab lisaks sinist toiduvärvi, mida kasutatakse peamiselt maiustuste ja kondiitritoodete värvimiseks. Meeldivalt magusa maitsega on ka suureõielise kelluka (Campanula persicifolia) õied, mis on sobiv lisand puuviljasalatitele. Nii rukkilille- kui ka kellukaõisi kasutatakse toiduks peamiselt värskelt, kuid harvem ka küpsetatult.

Rukkilill. Foto: Jaan Mettik

Tore kuldsete õitega taim on harilik saialill (Calendula officinalis). Kas olete juhtunud maitsma? Tasub proovida. Saialilleõite maitse ulatub vürtsikast kibedani ning pikantsest pipraseni. Saialille terav maitse sarnaneb pisut safrani omaga ning seetõttu on saialill tuntud ka rahvapärase nimetusega “vaese mehe safran”.

Lisaks maitsele seob saialille safraniga ka võime värvida. Saialilleõied annavad toidule kauni kollase värvuse. Saialille kollakas-oranžikaid keelõisi lisatakse salatitele, puistatakse suppidesse ning lisatakse pasta- ja riisitoitudesse, aga ka magustoitudesse, jäätisele ning koogikestele. Saialilleõisi kasutatakse ka maitsevõi ja salatikastmete maitsestamiseks ning värvimiseks.

Artišokk ja kappar

Harilik artišokk (Cynara scolymus) on tõeline gurmaanide köögivili, mis XVIII saj oli seisusekohane toit Prantsuse aadlikele. Artišoki maitse on õrnalt mõrkjas, meenutades üheaegselt nii sellerit kui sarapuupähklit. Artišokil kasutatakse toiduks lihakat õisikupõhja, mis on vaid 20% õisiku kaalust. Toiduks tarvitatavad õisikud korjatakse enne avanemist.

Torkav kappar (Capparis spinosa) on mitmeaastane rohttaim, kelle kaunid õied on läbimõõdus kuni 8 cm, kuid toiduks tarvitatakse avanemata õienuppe. Kibe-pikantse maitsega kappa­reid armastatakse eriti Vahemere köögis ning neid süüakse rohkelt Küprosel, Itaalias, eriti Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias ning Maltal. Kappareid müüakse konserveerituna äädikas, soolvees või veinis ja väiksemamõõdulised kapparid on hinnatumad, kuna on pikantsema maitse ja aroomiga.

Kappar. Foto: Shuttersock

Eksootikat laiast maailmast

Söödavate õite hulgas on aga ka tõelist eksootikat. Lõuna-Ameerikast pärineva brasiilia feihoapuu (Acca sellowiana) lihakatel kroonlehtedel on meeldivalt magus maitse, tema õied on sobiv lisand puuviljasalatitele, pudingutele, kookidele, pirukatele ja eksootilistele jookidele.

Söödavad on ka suureviljalise viigikaktuse (Opuntia ficus-indica) ­kuldkollased õied nii värskelt kui lisatuna suppidele-salatitele. Maitsva eine saab valmistada ka näiteks banaani- ja tääkliilia õitest (Musa sp., Yucca sp.). Banaaniõisi on kasutatud Kagu-Aasia köögis, kus neid tarvitatakse peamiselt küpsetatult. Tääkliilia õisi ja õiepungi võib röstida või keeta, aga ka tortiljatainasse segada. Nii banaani kui tääkliiliat kasvatatakse meie laiuskraadil ka toataimena.

Söödavate õitega taimi aknalaualt on aga rohkem. Tortide ja salatite kaunistamiseks sobivad hästi ka fuksia-, pelargooni-, mürdi- ja begooniaõied. Viimased on mõnusa, hapuka oblikat või jänesekapsast meenutava maitsega ning neist võib kas või kisselli keeta.

Tääkliilia. Foto: Jaan Mettik

Mitte ainult toiduks

Lisaks kaunile välimusele ja meeldivale maitsele on õisi kasutatud ka mitme tervisehäda leevendamisel. Söödav muskushibisk (Abelmoschus esculentus), mille õisi süüakse nagu aedvilja, röstitakse ja hautatakse, suurendab söögiisu ning soodustab seedimist. Aniisi-hiidiisop (Agastache foeniculum) sobib kinnise köha ravimiseks. Punasel siilkübaral aga, mille keelõitega kaunistatakse salateid ja muid toite, on immuunsüsteemi tugevdav ja põletikuvastane toime.

Mõningaid õisi kuivatatakse ja kasutatakse ravivate omaduste tõttu ravimteede valmistamiseks. Ka Eesti rahvameditsiinis on ajast aega ravimteede tegemiseks kasutatud õisi: nurmenukk, naistepuna, võilill, raudrohi, pärn, maarjalepp, saialill, viirpuu jne.

Söödavate õite valimine oma menüüsse toob kaasa värskust, elurõõmu, tervist, omajagu elevust ja ka loomingulisust. Igahommikuse võileiva saab kerge vaevaga muuta meeldejäävaks elamuseks lihtsalt lisades mõne sarvkannikeseõie. Kuid mida valmistada täna lõunaeineks? Kas riisi ristikujahuga või hoopis pastat melissiõitega? Kui teate aga kedagi, kes eelistab midagi eksootilisemat, võiks talle hommikusöögiks pakkuda lihtsalt tääkliiliaõitega tortiljasid.

Õite kasutamisel toiduks peab meeles pidama, et süüa võib vaid neid, mida tuntakse. Kahtluse korral jätke taim korjamata – nii mõnigi hurmavate õitega taim peidab endas surmava koguse mürkaineid. 

Ohtlikult mürgised on näiteks käoking, maikelluke, inglitrompet, koera-pöörirohi, näsiniin, mürkputk jpt.Toidutaimi tuleks koguda vaid puhtast kasvukohast. Toidulauale ei sobi lillepoest või hulgibaasist koju toodud lõike- ja potililled, mis enamasti on taimekaitsevahenditega töödeldud.Toidu sisse võib segada vaid koduaias kasvanud või kindla päritoluga roose.

Söödavad õied toovad oma unikaalse maitse, tekstuuri ja värviga kööki omajagu glamuuri. Õisi kasutatakse nii toorsalatites, võileivakatetes, küpsetistes, võietes kui magustoitudes. Õied võivad olla garneeringuks või ka osaks põhiroast.Õisi ja õienuppe lisatakse ka hoidistele värvi andmiseks ja maitsestamiseks ning need on sobivaks lisandiks marinaadides ja salatikastmetes. 

Eriti efektsed on mitmesugused õied läbipaistvates tarretistes või külmutatuna jääkuubikutes.Jääkuubikusse võib külmutada isegi roosinuppe.Söödavad õied. 

Ka tuntud köögiviljade hulgas on taimi, mida süües me sageli ei teadvustagi, et tegu on õite või õienuppudega.Kui lillkapsas ilmselt tutvustamist ei vaja, siis brokoli ehk spargelkapsas on tervislik ja üha soositum delikatessköögivili, millel süüakse avanemata õienuppe. Tema puhul on väga oluline õige koristusaeg – õisikuid kogutakse enne õite avanemist. Avanenud õitega brokoli kaotab oma hõrgu maitse. Brokoli sisaldab rohkem valke, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid kui lillkapsas.Brokoli ja lillkapsa värskeid või kupatatud osaõisikuid serveeritakse dipikastmetega, võiga, lisatakse salatitele, suppidele, pajaroogadele.Lillkapsas ja brokoli sobivad toiduks nii toorelt kui küpsetatult.
Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare