Albaania pani imestama
Euroopa südames asuv Albaania jättis kahtlemata mulje –
igaühele erineva. Oli neid, kes sellest maast enam midagi kuulda ei tahtnud, ning neidki, kes soovisid kindlasti tagasi minna.
“Mis koht see küll on!” imestasid reisijad ja vaatasid võõristusega tänavate kõrval avanevaid järsakuid, palmide alla kallatud prügi ja viinamarjaaedade piireteks tõmmatud roostetavaid traate.
Kuna Albaaniasse sõitis Maalehe reisiseltskond Korfult laevaga, sai reisijate maabumiskohaks jõudsalt arenev sadamalinn Saranda. Turismihooaeg oli selleks ajaks lõppemas ja tänavad üsna tühjad, ka ehitustööd oleks nagu poole päeva pealt läbi saanud.
Eestlasi on siiski kerge võluda ühe asjaga, nimelt sooja soolase merega. Seda loksus hotelli ees rannas küllaga ning ujuma sööstnud põhjamaalased tundsid, et pole viga, siingi võib elada!
Vaevaline ringsõit
Albaania tänase näo on suuresti kujundanud diktaator Enver Hoxha aegne pikk nn kommunismiperiood. Lõpututest reeglitest vabanenud albaanlased ei ole küll enam range kontrolli all, kuid näib, et joovastus iseotsustamise üle pole veel lahtunud.
Riigis on sadakond parteid, poliitilised vaidlused on meedias levinuim teema. Vähesed ajalehed ja telesaated kajastavad inimeste igapäevaelu, enamasti on püünel poliitikud, kuid ka krimiuudiste vastu valitseb suur huvi.
Kuna diktaator Hoxha arvas, et parem on ehitada mägisesse Albaaniasse võimalikult kõveraid ja kitsaid teid, et riiki tunginud vaenulikud sõjaväed ei saaks kiiresti edasi liikuda, on teedevõrk siiani raskesti läbitav nii omadele kui ka turistidele.
Kiire liikumine on pea võimatu ning iga teekond võtab üksjagu aega. Suured turismibussid peavad sihtkohtadesse jõudmiseks manööverdama ning auklikel teedel paremaid kohti otsima. Seega jäi ka ligi 300 km kaugusel asuv pealinn Tirana Sarandast bussisõidu tarvis liiga kaugele.
Lõuna-Albaaniasse maabunud Maalehe reisilised said aga näha lähemal asuvaid pärleid – Kivilinnaks nimetatud Gjirokastrat ja Butrinti.
Neist esimene on oma põneva ehituskunsti tõttu juba mõned aastad kuulunud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Samast linnast on pärit kurikuulus diktaator Enver Hoxha ning seal on sündinud Albaania kõige kuulsam kirjanik Ismael Kadare. Linnas on praegugi tema nime kandev tänav ning albaanlased ootavad innukalt Kadarele Nobeli preemiat. “Küllap tänavu saab,” uskusid mitmed neist kindlalt.
Kadare raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde, kuid väga tuntud need meil ei ole. Teosed kirjeldavad eri etappe Albaania ajaloost.
Raamatus “Murtud aprill” räägib Kadare albaanlaste seadusekogust Kanunist ning selle kehtestatud veritasust, mis kommunismi ajal oli karmilt keelatud. Nüüd on vanad seadused taas välja kaevatud ning veritasu juhtumeid lahanud ka suured ülemaailmsed uudisteportaalid.
Kuuldavasti on Albaania riik sellega hädas ega tea ka ise, kuidas omakohtule piiri panna. Ühelt poolt on tegu täieliku seaduserikkumisega, teisalt täidetakse iidseid reegleid, mida Albaanias on järgitud sajandeid.
Reeglitega on Albaanias üldse nii ja naa. Kommunismiajal oli näiteks rangelt keelatud prügi mahaloopimine, selle eest sai rangelt karistada, ja kõik oli puhas. Millegipärast ei jäänud see albaanlastele harjumuseks ning nüüd loobivad nad mõnuga maha kõike, mis kätte satub.
Nagu üks reisijatest märkis – olukorras, kus Eestis lausa võideldakse õiguse pärast prügi käidelda, on Albaania selles osas veel täiesti avastamata.
Küla, kuhu ei viida
Keeldudest veel nii palju, et albaanlastel oli üldse palju piiranguid: kriminaalkaristuse tõi ühtviisi nii narkootikumide omamine kui mõnesse religiooni pöördumine. Inimeste liikumine oli piiratud, samuti ei tohtinud neil olla telerit – esimesed pildikastid lubati alles seitsmekümnendatel.
Kogu maa ehitati täis betoonist punkreid, mida arvatakse olevat 700 000. Mida nendega teha, pole selge tänini. Germalo giid Ester Laansalu teadis küll rääkida, et mõned tudengid on välja tulnud mõttega teha punkritesse omamoodi militaarhostelid, sest ruumi seal jagub. Iseasi, kas neidki nii palju vaja läheb.
Tänapäeva Albaanias kaldub asi üldse sinna, et kui midagi ei suudeta keelustada, muudetakse see seaduslikuks. Nõnda läks hulga ebaseaduslike ehitistega, mis rajati ilma loata sinna, kuhu ehitaja ise tahtis. Kui riik hakkas neid maha tirima, puhkes nii kõva protest, et lõpuks löödi käega ja lasti majadel edasi seista.
Saranda lähedal asub üks väike küla nimega Lazarat, mis oli tänavusel põuasel suvel piirkonna ainus haljendav paik. Seal kasteti hoolsalt kanepitaimi ning see keelatud tegevus lokkas politsei vastuseisust hoolimata täiesti avalikult.
Palve peale Lazaratti külastada puhkesid kohalikud giidid esialgu laginal naerma, kuid keeldusid siis järsult. Nende sõnul on piirkond valve all ja silmanähtavalt kartsid nad endale sinna turistide viimisega tähelepanu tõmmata.
Antiiklinna avastamas
Küll käisid reisilised ära teises tähelepanuväärses paigas, Butrintis. See iidne antiiklinn kuulub samuti UNESCO kaitse alla ning on üks paremini säilinud omataolisi Vahemere piirkonnas.
Peamiste vaatamisväärsuste hulka kuuluvad IV saj eKr pärinev teater 1500 pealtvaatajale ja bütsantsi basiilika, mis väidetavalt on Hagia Sophia järel maailmas suuruselt teine.
Väljakaevamisi alustasid itaallased eelmisel sajandil, kuid kommunismi ajal jäid tööd seisma ning ega midagi toimunud seal ka praegu. Vaadata on siiski omajagu ning mäele püstitatud vanast kindlusest avanevad kaunid vaated.
Reisilistel oli silmi ka muuks peale antiikse linna varemete. Kõikjal pakkus seltskonnale suurt huvi kohalik taimestik, albaanlasest giid pidi enam kui korra ootama, sest taimehuvilised vaidlesid mõne põõsa nime üle või arutasid, kas metspirn võib ka söödav olla. (Vastus: ei ole.)
Albaania jättis endast mulje kui maast, millel on pakkuda enam. Kohalikud pole lihtsalt veel mõistnud, et turistid eelistavad kohalikke roogasid restorani menüüs pakutava kartuli ja riisi asemel ning et põhjamaalased hommikul ilma korraliku kohvita ei käivitu.
Aga vaated mägedele on kaunid, juust ja oliivid maitsvad ning kohalikud õpetavad meelsasti turistile mõne sõna oma keelt, millel pole maailmas ühtki sugulast.
Pildid:
1-Selgub, et kaheksajalga saab püüda õngega! Nii Korful kui ka Albaanias süüakse kõiksugu mereande meelsasti. Foto: JANE SINIJÄRV
2- Kilpkonnad. Foto: KAIRI FIMBERG
3- Albaania suured teed on kehvad, väiksed lausa viletsad. Neljajalgsest sõbrast on siin rohkem kasu kui autost. Foto: MARIT OIMET
