Ligi kümnepäevase Korea poolsaarel ringi rändamise ajal jääb ju mõnigi sõna või väljend meelde ja aitäh tasub külalislahketele võõrustajatele alati öelda.

Elanuks ma sealkandis aastakese või kauem, ei oleks ma nii enesekindel üheski sõnakasutuses või arusaamas. Aga turist on kord selline olend, kes oma pealiskaudsuses oskab enamasti näha, mida talle näidata pakutakse ja joob talle pakutavast muljetepeekrist koorekihi, jäädes tihti ilma edasisest mõrumast osast, mida alati hea meelega maitsta ei antagi.

Raske sotti saada

Tegelikult ei aitaks vist ka aasta(te)pikkusest sealviibimisest, et kohalikust maast ja ilmast sotti saada. Sootuks teise rassi seas ringi liikudes jääb eurooplane enamasti veidravõitu külaliseks, kellele naljalt hinge puistama ei tulda. Analoogiat võib tuua tuhat korda lähemalt, kas või meie Kihnust, kus mujalt tulnuid siiani massakateks kutsutakse.

Esimesed “massakad”, kes Euroopast Koreasse jõudsid, esimese segaduse ka tekitasid. Juhtus see Koryo dünastia valitsemise ajal ja küsimusele, mis inimestega siin tegu on, saadi vastuseks, et Koryo omadega… Ja poolsaarele oligi nimi pandud, vaatamata sellele, et põliselanikud end sootuks teistmoodi nimetasid. Lausa mitut moodi ja teevad seda siiani.

Kui Lõuna-Korea ehk Korea Vabariik end omakeeli Hangukiks nimetab, siis põhja poole jääv groteskne moodustis, totalitaarne Korea väidab, et nende riigi nimi on hoopiski Tšoson. Lisagem nüüd siia veel mujal levinud variant Korea, ja segadus platsis kohe.

See kõik õnneks ei ole takistuseks, et 50miljonilise elanikkonnaga Lõuna-Koreas ringi rännata ja ahmida silmadega, mida varem näinud ei ole. Keelest ju niikuinii aru ei saa. Kuigi … lootust oleks. Sest erinevalt oma kahest hiigelnaabrist Hiinast ja Jaapanist, kus hieroglüüfide rägastikus end üsna lootusetult tunned, on Koreas iidsetest aegadest oma napp tähestik. Märgid küll aasia moodi võõrapärased, aga ennäe, kokku neid kõigest 24, pluss veel mõned lisatähed.

Kas olid kohalikud hanguklased-tšosonlased lihtsalt nutikad, kuid hangul – nende tähestik, mille üle nad nii uhked on – saigi loodud.

200 aastat enne Gutenbergi

Uhkust on neil põhjust tunda veel üsna paljude asjade üle. Kui kogu muu maailm veel viis sajandit tagasi puust fregattide ja kogedega ilmamerd seilas, nikerdasid kohalikud koryod valmis maailma esimese rauast sõjalaeva – see ei vajunudki põhja, hoopis vastupidi – tegutses okupantide sissetungi vastu vägagi edukalt.

Muuseumides ringi kolades märkab silm vitriinis vanu ja kulunud trükimatriitse. 200 aastat enne teisi vorpisid korealased juba trükimasinal raamatuid. Mine tea, kus Johannes Gutenberg oma trükipressi ideed otsimas käis…

Ja veel üks vana aja lugu, enne kui tänapäevas edasi kõndida. Nimelt läksid kord tiiger ja karu vanajumala juurde ning palusid end inimeseks muuta. Jumal andis neile seepeale küüslaugumugula ja käskis ära süüa. Tiiger põlgas kibeda kingi ära, karu pistis põske, mille peale muutus imeilusaks naisterahvaks.

Nii ilusaks, et jumal ise temaga koguni ühte heitis. Sellest heitmisest sigines ilma peale tangun, esimene inimene, korealane muidugi, ja nii olla saanudki inimsugu alguse. Jääb üle ainult oletada, mis saanuks siis, kui tiiger ka oleks küüslaugu vastu võtnud…

Kui Korea tuhandete aastate pikkusesse ajalukku kinni jääda, võid end sinna dünastiate vahele ekslema unustadagi. Mitte asjata tänapäeva üheks Aasia tiigriks nimetatud riik peab küll oma ajalugu kalliks, aga vaatab aplalt tulevikku. Tõsi, teatud ärevusega ka. On muidugi kõva sõna omada 20 tuumajaama, aga paljukest see loeb, kui sõjakal Kimide dünastial natuke maad põhja pool on tuumapomm. Ja sealne lumpen pidevalt valmis oma lõunapoolseid vendi “vabastama” tulema – küll salaja kaevatud tunnelite, küll ähvarduste või toiduabi nõudmiste saatel.

Üks poolsaar, kaks riiki

Lõunas on suhtumine Põhja-Koreasse kahetine. Ühest küljest ju teatakse, mis toimub, teisalt ollakse valvel ja hirmul korraga. Hoolimata sellest, et Lõuna-Korea valitsuses eksisteerib koguni kahe maa ühendamise ministeerium(!), ei ole ühendamiseks kumbki pool eriti valmis. Hoiatav eeskuju kahe Saksamaaga on veel värskelt meeles ja ligi 25 miljonit pestud ajudega suguvenda ei ole praegu valmis vastu võtma ei riik ega rahvas. Pealegi ei laseks selle kandi suurvõimud – Venemaa ja Hiina – sellel eriti sündidagi. Tugev ja ühtne Korea ei ole neile praegu oodatud naaber.

Kõik seda ka teavad ja asjadega ei kiirustata. Aastas õnnestub parajal portsul põhjakorealastel oma “maailma õnnelikemast riigist” ka ära putkata, kuid selliste jaoks on Sŏulis lausa rehabiliteerimiskeskused loodud. Niivõrd erinevast keskkonnast tulnukad ei jaga sõsarriigi tegelikkusest ööd ega mütsi.

Kummalisel kombel on Lõuna-Koreas tehtud võimatuks vaadata Põhja-Korea teleprogramme. Arvatakse, et idiootlikult jõuline propaganda võiks negatiivseid vilju kanda. Metroos või tänaval äratabki hämmastust inimeste arv, kes mobiiltelefoniga ei räägi, vaid lihtsalt piiluvad neid.

Põhjus lihtne: valitsus andis ligi 20 teleprogrammi n-ö vabaks, kõik need on mobiiltelefonides tasuta jälgitavad. Et teisi mitte segada (viisakad on nad tõesti), surutakse klapid kõrva ja vaadatakse vaikselt itsitades kohalikke seebiseriaale või elatakse kaasa spordivõistlustele.

Meilgi saab mõne telekanali mobiilist kätte, iseasi kas tasuta ja kindlasti ei ole neid 20.

Meelemürgid tundmata

Keskmine palk, ulatudes 2000–3000 dollari vahele, on Eesti keskmisest ikka hulga kõrgem. Ehk on põhjus riisis. Vähemalt ise väidavad nad, et kõik riisikasvatajad-rahvad on töökamad kui muude teraviljade viljelejad.

Riis vajavat üleskasvatamiseks sedavõrd palju hoolt ja vaeva, et olles nende iidne põhitoidus, on see aastatuhandeid kõiki riisipõllul koogutajaid juba geneetiliselt töökaks sundinud. Üsna usutav põhjus. Küllap nad seepärast ei protestigi oma aastapuhkuse pikkuse üle. See on täpselt viis päeva. Seega napp nädalake lõbutsemist, ja jälle tagasi tehastesse. Kust mujalt need autotööstuse võimsad gigandid Hunday, Samsung ja Kia tulevadki.

Üks üllatav eripära veel. Mine tea, on nad sellega meist ees- või tagapool. Koreas praktiliselt puudub narkomaania.

Jääb ainult imestada, kuidas seda rahvusvahelist mürgilohet siin taltsutada on suudetud. Alkoholismiga on umbes sama lugu. Muidugi juuakse restoranides ja küllap kodudeski, kuid ühiskonda halvavat nähtust see endast ei kujuta.

Küllap on “viga” kollase rassi geenides või siis viinas endas. Kohalik jook sodžu on küll odav, aga 20 kraadi kange ja imalalt magus. Põhjala karastunud kurgulaele üsna harjumatu ja vähetoimiv.

Muide, sama käib ka nende köögi kohta. Ise on nad küll selle üle üsna uhked, aga ei õpi eurooplane ei põrandal istuma ega tooli pealt sööma, rääkimata harjumatutest maitselisanditest nende rahvusroogades.

Veel koertest ja kulinaariast

Kui Venemaal narritakse Korea rahvuslikke söögimaju nimega Mumuu (vihje ühele koerakesele vene kirjandusest), siis tehakse seda täitsa asjata. Koeralihast tehtud roogi on saada, aga väga vähestest kohtadest. Üldse on noorel põlvkonnal selle pärandi pärast pisut piinlikki. Seda silmas pidades on suurlinnades näha üsna palju tõelisi koerapoode, kust lemmikkutsu ostmine olla väga popp (ausõna, neid nad ei söö), justkui makstes võlga mineviku maitsele.

Anjong, Hanguk, gamsaa-ha­mnidaa!



Lõuna-Korea

- Vabariik

- Pealinn Sŏul

- Pindala 98 480 km2

- Rahvaarv 48 875 000

- Iseseisvus 15. augustil 1948

Põhja-Korea

- Totalitaarne riik

- Pealinn P’yŏngyang

- Pindala 120 540 km2

- Rahvaarv 24 051 200

- Iseseisvus 15. augustil 1945



Fakte, kurioosumeid ja ootamatusi, mis üllatasid

- Korea kõige populaarsem perekonnanimi on Kim. Sellele järgneb Park.

- Samsung tähendab tõlkes ‘kolm tähte’, Hunday – ‘tänapäeva maailm’.

- Korea laps on sündides kohe ligi aasta vanem, sest emaüsast väljudes on ta juba üheksakuune. Loogiline ju!

- Rahvusroogi süüakse, teada­gi, pulkadega. Paraku on need metallist, mitte puust, mis teeb
Rahvusroogade paraad. See kõik on ainult ühe suu jaoks.

nendega manipuleerimise hulga raskemaks. Eks proovige kahe sukavardaga sülti süüa!

- Ei soovita valida joogiks tomatimahla, see on neil magus!

- Üks kohaliku tähtsusega juurvili on kahtlemata kapsas. Sellest on sealses kulinaarias üle 200 roa. Paraku jääb kapsas ikka kapsaks.

- Ristiusk, täpsemalt protestantism tungib peale üha jõulisemalt, pannes taganema vanad usud konfutsiaanluse ja budismi. Korea (Lõuna-pool muidugi) on üks enim ristiusulisi maid selles kandis.

- Arirang – püha mägi, mida tegelikult ei eksisteeri. Pigem asub ta korealase hinges ja südames igatsusena kord sinna jõuda. Sarnane meie “sinilinnu püüdmisega”. Eestiski on Korea rahvatantsu ansambel – sama nimega, muide.

- Kohalik rahaühik won sunnib meelde tuletama meie kadunud krooni. Kui võtta wonil kaks nulli tagant ära, saamegi hinna kroonides. Hea lihtne arvutada.

- Põhjanaabri hiljuti koolnud valitseja Kim Jong Il ei sündinud sugugi seal, kus arvatakse, vaid hoopis Habarovskis, vene ohvitseri, hilisema diktaatori Kim Il Sungi perekonnas ja siis oli ta nimi veel Jura.

- Toosti nimel hüütakse nende keeles vihajoo. Loomulikult ajab neidki naerma eestikeelne terviseks!

- On ka üks Euroopat ja Koread ühendav link. Tõsi, kulunud nalja näol. Miks blond ei sõida Korea autoga Kia? Sellepärast, et tema mobiiltelefonil on kirjas NO KIA. Neile tundus see täitsa värske nali!

- Eesti on korea keeles
에스 토니아