Armastus käib kõhu kaudu, iseäranis Prantsusmaal 2.

                     
Armastus käib kõhu kaudu, iseäranis Prantsusmaal 2.
Oktoobrist aprillini võib Prantsusmaal omavalitsuse loal teenustööna ajada kanget alkoholi põllumeeste toodud veinipärast, pirnidest, ploomidest ja muust, tegutsedes ühel kohal mitte üle kolme nädala. Saadud rüübet tohivad nad vaid ise tarbida, mitte müüa.
Foto: Erakogu

Mulle meenub ühel eelmisel sõidul nähtu hoopis teisest vallast. Väikese jõe ääres küla lähedal seisid mingid masinad või aparaadid, mille ümber askeldasid kaks meest. Gérard’i seletust mööda polnud need muud kui meie mõistes puskariaparaadid!

Seaduslik puskaritegu

Prantsusmaal on lubatud oktoobrist aprillini teha omavalitsuse loal teenustööd põllumeestele – ajada kanget alkoholi nende toodud veinipärast, pirnidest, ploomidest ja muust, tegutsedes ühel kohal mitte üle kolme nädala. Saadud rüübet tohivad nad vaid ise tarbida, mitte müüa.

On minulgi olnud võimalust proovida seda väga kanget napsu marc’i, mis vähendavat täiskõhutunnet, maitselt aga on, nagu on.

Tuleb arvestada, et kogu see hommikune ettevõtmine, kalli lihakraami ostmine, polnud juhuslik. Osa ostetud lihakraamist jõuab lauale päevase söögikorra ajal, kui oleme ringsõidult tagasi.

Proua valmistab eelroaks rikkalikult kombineeritud salati. Alles siis, kui see on söödud, paneb härra pekikihiga ümbritsetud ja kokku pressitud vasikalihalõigud ning paar toorvorsti pannile. Nende küpsetamine käib nagu neil ikka, üks-kaks, ning tulemus on suurepäraselt hõrk.

Suurejooneline õhtusöök

Eelmisel päevasel söögikorral, kui Gérard oli veel Pariisis mingil nõupidamisel ja tuli õhtuse lennukiga, mina aga öise rongiga ning olin juba kohal, näitas oma lihaküpsetamisoskust Monique, kiitsin – mitte asjata – ka tema böffi. Hiljem ta päris, et kas ma ikka ka Gérard’ile selle edasi ütlesin! Väike perekonnasisene auasi!

Minu nende pool olles pakutakse alati ühel õhtul suurejoonelist õhtusööki, veelgi uhkem, kui küllakutse on võtnud vastu mõni nimekas isik. Eelmisel õhtul olime lõunal olnud paar maja edasi elavate, eespool mainitud observatooriumi intendandi Eugène Cazenave’i ja tema abikaasa Anne-Marie kodus ning nüüd on nende kord Boride poole tulla, nii nagu ikka.

Seekordseks õhtu naelaks kujuneb härra nimega Yves Pinard. Ta on pidanud 20 aastat Suure Louvre’i restoranide peakoka ametit Pariisis. Pensionipõlves on ta asunud elama siia kõrvale departemangu pealinna Tarbes’i.

Heas vormis, halliseguste juustega härra paneb saabumisel kingituseks lauale tema kirjutatud ja koostatud luksusliku raamatu “Köök ja maalid Louvre’is”. Et härra osutub väga jutukaks, kuuleme põhjalikku ülevaadet raamatu saamisloost ja selle ootamatust olemusest. Samasuguse taiese on ta ilmutanud ka Orsay’ muuseumi kohta ning tulnud võitjaks konkursil “Vein ja luule”, luuletuse, mille tekstigi on Gérard enne lauale toonud.

Härra kostitab seltskonda vana hea šampanjaga, millel koos kaaviari ja hanemaksapasteedi saiakestega lastakse hea maitsta avaral verandal vaatega õhtupäikeses kümblevatele, veel valgemütsilistele mägedele.

Istume lauda kuuekesi, eelroataldrikuil ootavad meid Saint-Jaques’i teod andiividel riisiga. Põhiroaks on siis need kurikuulsad liharullid: loomalihakiht rohelise pipraga (toored pipraterad), loomaliha sulajuustuga ja chorizo, väga teravamaitseline hispaania vorst, mille on kokku sobitanud sealne lihameister. Magustoiduks on šokolaadikook vanillikastmes, “neeger valges särgis”, nagu majaproua ütleb.

Võib ju küsida, et miks ma nii palju sellest liha küpsetamisest ja söömisest räägin, aga nagu öeldakse, noblesse oblige, sest härra Bor on peale muude auametite ka rahvusvaheliste kulinaaride ühingute Slow Food ja Club Prosper Montagné liige ning valmistunud eeskätt lihaküpsetamise kunstile.

Talleliha eriliste ubadega

Ent veel üks söömaaeg, mis kahte päeva mahub, vajab samuti kajastamist, nimelt esimene õhtu Cazenave’ide peres.

Kord olen ma nende pool tuvi, aga ka igasugust kodus vinnutatud ja konserveeritud lihatooteid söönud, selleks korraks on valitud talleliha. Eugène seletab kaalukalt, et parimat prantsuse talleliha saab nende kandis aretatud lammastelt, see olevat hõrk ja peenemaitseline. Eelroaks on hästi maitsestatud nõgese püreesupp, magustoiduks eelmainitud “kuusekook”.

Talleliha kõrvale pakutakse hautatud aedube, aga mitte tavalisi, vaid kurikuulsaid haricots tarbais’id, ube, mis on auväärse ajalooga kaunvili. Seda kasvatasid juba Mehhiko asteegid, Euroopasse tõi taime Christoph Kolumbus. Tarbes’i piiskop võttis seemned 1712. aastal Hispaaniast kaasa ja külvas need Adouri jõe orgu, kust algaski selle kultuuri lai viljelemine.

Tegu on mattvalgete suuremat sorti ubadega, mille üks pool on veidi sissepoole käändu. Neid külvatakse üle ühe seemne koos maisiga, mis edaspidi oale toeks on. Ubade korjamine käib tänapäevani käsitsi ning nende hind on kaks-kolm korda kõrgem kui tavalistel ubadel. Meile pakutavad oad on pärit väheldaselt Cazénave’ide põllult.

Selleks korraks on paberile pääsenud vaid paari päeva muljed, ent oma seesuguste pikaajaliste kogemuste toel on olnud ja on ehk edaspidigi veel paljut pajatada.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused