Kuursaali ehitus

Üks otsasein oli olemas − oli, kust alustada. Ehitamine võttis aega kaks suvekuud. Kuuri esiots ja tagasein jäid avatuks. Esiküljeks aga sobis kunagi teiseks otstarbeks ostetud pankrotivarast korrusmaja trepikoja sissepääsu ukse-akna plokk. Ukseavasse said tehtud sama jaotusega aknaraamid ja kogu esikülg ära klaasitud.

Kuursaali aken

Peagi leidsime, et ruum jääb väikeseks, eriti kui suvel tuleb kokku kogu pere. Ei jäänudki muud üle, kui kuurist lisaruumi võtta.

Esimeseks tööks oli kuuri korrastamine – aja jooksul kogunenud mittevajalik kola sai välja roogitud. Edasine ehitamine oli lihtne – katus ju pea kohal ja seinad olemas.

Raskeim töö oli pinnase kõrvaldamine, et põrandad saaks ühele tasapinnale. Vaheseina tuli saagida kaht ruumi ühendav ava.

Otsaseinana läksid käiku kunagi muretsetud siledapinnalised uksed. Need värvisin üle valge mati akrüülvärviga. Puidust välisuks sai aknaaluseks seinaks, esikülje moodustavad aga ühe asutuse vanad metallraami ja klaasiga paraaduksed. Akna ja uste kohale tegin veel kitsad riiulid kogutud keraamiliste pudelite eksponeerimiseks.

Vanad toolid värvisin kollaseks, need mõjuvad suviselt ja dekoratiivselt. Kaks uksetahvlit oma „krokodillinahaga“ sobisid valgele seinale pildiks. Seinanišši sobis ammusest ajast alles hoitud mõisaaegne ahjupott. 

Kuursaali sisemus

Täispuidust söögilauad on taaskasutuses, need nühkisime puhtaks. Sinna mahub istuma ligi paarkümmend inimest.

Ostma pidime ainult terrassi põrandalauad, paar purki värvi, naelad ja kruvid. Osa seinapindu pintseldasin üle läbitöötanud mootoriõliga. Selle iseloomulik lõhn kadus tuulega kiiresti. Ja oligi suur muutus toimunud – kuurist sai kuursaal.