Kaisukaru – voodikaaslane ja kunstiteos

Karukunstniku tehtud karud on igaüks isemoodi. Samas on nad ikka ju sugulased ja natuke ühte nägu, oma looja nägu.

Kiindumust kaisukarudesse kutsutakse rahvusvahelise sõnaga arktofiiliaks.
Taani fotograaf ja kunstnik Mirja de Vries kirjutab oma raamatus „Teddyś World“ (2002), et oma esimese kaisukaru kaudu õpib laps tundma armastuse tähendust. Karu on hea kuulaja, ta näeb kõike, on truu ja usaldusväärne sõber, kes ei mõista last kunagi hukka. Ta on ustav kaaslane, kes ei reeda saladusi ja pakub seltsi võõras seltskonnas. Karud koguvad endasse häid emotsioone ja loovutavad neid, kui sõbral tuju halb.

Lapse kasvades, kui karu enam ei vajata, jäävad mõmmikud tihti üksi riiulile, karpi või pööningule konutama. Halvemal juhul visatakse või antakse nad lihtsalt ära nagu kasutatud kraam ikka. On üsna tõenäoline, et laps isegi ei märka karu puudumist ja kadumist sel hetkel, kuid ta ei unusta teda iial. Koos kogetu, ühised mälestused ja rõõmud kanduvad edasi täiskasvanuikka. Isegi juhul, kui karu ennast enam pole.

Karukunsti kogujad

Karude kollektsioneerimise palavik algas 1960ndatel USAs ja laienes 1990ndatel üle maailma. Alguses tegeldi sellega vaoshoitumalt, kuid 1990ndatel ilmus kaisukaru kogujatele mõeldud ajakirju ja raamatuid, hakati korraldama sensatsioonilisi karuoksjoneid.

Karukunstnikud toodavad tiražeeritud karusid müügiks ning varustavad need numbrite ja meistri märgiga. Eesti tuntumad karukunstnikud on Kai Maser, Sirje Raudsepp, Marianna Ratiner, Keret Altpere, Resa Tiitsmaa, Larisa Koh ja Lembe-Maria Sihvre. Karukunstnik Evelin Rikman on kaisukarude kohta kirjutanud koguni uurimustöö. 

Meistrimärgi kasutamine meil veel eriti levinud ei ole. Kui mujal riikides on kombeks autorikarudele kindel nimi panna ja neile oma lugu kaasa anda, siis Eestis enamasti nii ei tehta.

Eesti kaisukarusõpru ühendab Teddy-karu klubi, Viive Noor ja Sveta Aleksejeva asutasid selle 25. oktoobril 2010. Sõpruskond, kuhu kuuluvad pühendunud kaisukarufännid, kogunebki kord aastas kaisukaru sünnipäeval. Nimetatud daamid on ka Eesti suurimate karukollektsioonide omanikud, Sveta kogus on üle 500 karu.

Sveta Aleksejeva ja Viive Noore kogusid eristab see, et esimene ostab karusid kõikjalt, Viive aga otse autoritelt või oksjonitelt.
Kõrgeim hind, mis ühe mõmmiku eest maailmas seni makstud, on 153 000 dollarit – nii kõrgele kerkis see Saksamaal Giengini mängukarude oksjonil. Hinnarekordi püstitanud karu kuulub kuulsasse Steffi mängukarude kollektsiooni, on 40 sentimeetrit pikk ja pärit 1926/27. aastakäigu väljalaskest. Ka Londonis Christie oksjonil müüdud 1912. aastast pärit mängukaru hind oli soolane − 110 000 Inglise naela. Väidetavalt omandas karu üks jaapani kollektsionäär, ta olevat broneerinud mõmmikule ka isikliku äriklassi lennukipileti Jaapanisse.