Ehted vanast ajast
Merlin Lõiv tunnistab, et tema ehtetegu sai alguse − nagu paljudel teistelgi − pärlitest. Seejärel avastas ta traadiväänamise ja lõpuks avanes võimalus õppida päris metallitööd sõbra käe all ehk toimus selliõppus meistri juures. Merlini juhendaja ning õpetaja on juba neli aastat olnud Meelis Säre. “Tema käest olen õppinud nii jootmist, saagimist kui mustri löömist. Lisaks kõike, mis on seotud metallivalu ja selle ettevalmistamisega kuni lõppviimistluseni välja. Alguses õppisin, hiljem sain juba teda abistada ning tööga tasuda oma õppimiste ja töökoja kasutamise eest,” selgitab Merlin.
Etnoelukad ja metallivalu
Merlini loomingus on mitu suunda. Kõigepealt tulid “etnoelukad”, mille järgi on nime saanud ka ettevõte Etnoehe. Etnoelukad pärinesid kaljujoonistelt, töö käigus tekkis tal oma käekiri ning nad muutusid “päris oma elukateks”.
Teine suund on muinasehted ja nende ainetel tehtud esemed. Siin on suur mõjutaja olnud tema ehistööjuhendaja, sest mõlemale on väga hingelähedased just muinasehted. Merlin on teinud nii koopiaid vanadest ehetest kui ka proovinud tuua vanu vorme ja kirju tänapäevastesse ehetesse.
“2012. aasta märtsist alates on mul oma stuudio Tartus Noor-Eesti Loomekeskuses ja septembris valmis stuudio kõrvale ka valukoda,” räägib Merlin. Seal valatakse nii muinas-, aga ka veidi tänapäevaseid ehteid. Lisaks saavad siin metallivalu teha ka teised huvilised. See metalliteenus on väga mugav just restauraatoritele, kel on tarvis mitut ühesugust asja, näiteks vana kapi lukusisemust, raamatunurka, haake, iluvidinaid, luku sisemusi vms. Säilinud detailist saab võtta vormi ja puuduolevaid esemeid soovitud koguses kerge vaevaga juurde valada. Teinekord tuleb aga teha uus mudel vana järgi. Selleks tööks on väga sobilik ja mõnus materjal sageli just vaha, mis aitab teha asja valmis metallist ka siis, kui metallitöö on võõras. Vahast tuleb mudel nikerdada ja selle järgi saab töökojas ta metalli valada.
Vahanikerdamise ehk metallivalu õpituba on ka väga populaarne. Huvilised saavad ise vahast lõigata välja endale meelepärase ruumilise või tasapinnalise eseme ning töökojas valatakse see hiljem metalli.
Vahast saab valmistada nii tasapinnalisi kui ruumilisi ehteid (sõrmus, ripats, kõrvarõngad, pross). Teha võib ehteid, aga ka võtmehoidjaid, nööpe, mobiiliripatseid või muid vidinaid, mida kuhugi kaunistuseks riputada. Valmis metalli valatud ehted saadetakse osalejatele hiljem postiga koju.
Soov ise ehteid teha
“Arvan, et Etnoehte stuudio on omanäoline just tänu sellele, et siia saab iga huviline tulla ehteid tegema. Tihti juhtub nii, et inimesel on mõte, et tahaks midagi teha, aga endal pole vahendeid ega ka täpseid tehnilisi teadmisi tööprotsessist.
Meie juures saab iga inimene individuaalset juhendamist, aitame nii jõu kui nõuga. Meie juures käiakse ka sõpruskonnaga. Näiteks meenub üks naisterahvas, kes tähistas oma sünnipäeva sõpradega ehteid tehes. Aastas viime üle Eesti läbi umbkaudu 70−80 töötuba,” jutustab Merlin Lõiv.
Tavaliselt toimuvad töötoad Tartu stuudios, kuid neid on korraldatud ka mitmesugustel üritustel nii firmade suvepäevadel, laatadel kui lastelaagrites.
Etnoehe on proovinud oma tööd ja tegemised nii sättida, et septembrist märtsini toimuks igal nädalal üks töötuba. Suvisel ajal võib neid kohata laatadel, nii Eestis kui välismaal. Tänavu ongi pearõhk just välismaistel viikingiturgudel.
Huvilised saavad valmistada ripatseid Muinas-Eesti arheoloogiliste leidude ainetel, neile võib kaunistuseks lisada klaaspärleid, kaurikarpe või metallist spiraale. Ühtlasi antakse töö käigus põgus ülevaade sellest, milliseid ehteid kanti ja mis tähendus oli ripatsitel vanal ajal.
Sõlg on praktiline ehe
“Kel tahtmist, võib ette võtta ka uhke mustrikirjalise sõle meisterdamise. Töötoa alguses näitame Muinas-Eesti ehete koopiaid ja kõneleme põgusalt ehete ajaloost. Edasi teeme sõlge, lüües mustrit punslitega või graveerides. Targad teavad kõnelda, et sõlgedega on rõivaid kinnitatud juba üle 3000 aasta. Kui algul oli tegu vaid praktilise esemega rõivaste kinnitamiseks, siis peagi omandas sõlg ehte funktsiooni ning sõle populaarsus kasvas ja kasutus levis,” selgitab Merlin.
Sõle kasutamise ja kandmise kohta väga täpseid andmeid pole, sest varasemad kandjad on juba umbes tuhat ja enam aastakest mullas. Leiumaterjalis ei saa teha selget vahet naiste- ja meestesõlgede vahel − teinekord küll teame kaasasolevate teiste esemete järgi, et leid kuulus mehele või naisele, aga sellele vaatamata kandsid nii mehed kui naised üldiselt samu sõlgi, sest tegu oli ikkagi igapäevase rõivaste kinnitusvahendiga.
Teada on aga see, et sõlge kanti, sõlenupud ülespoole keeratud, ja see järeldus on tehtud leiumaterjalist lähtuvalt.
Merlini huvi muinasaja eluolu, kultuuri ja käsitöö vastu on suuresti seotud ka toimetamistega muinasklubis Tarbatu. Lisaks saab tema tööde ja tegemistega lähemalt tutvuda aadressidel http://etnotekstiil.wordpress.com/ ja http://etnoehe.com/.
