Esimesed sammud helide maailmas


Esimesed sammud helide maailmas
Kolmeaastasele Helenale opereeriti oktoobrikuus sisekõrva implantaat ning nüüd õpib tüdruk selle abil helidemaailma tundma.Foto: erakogu

Südantsoojendav lugu sellest, kuidas kolmeaastane Helena, kellele opereeriti oktoobrikuus sisekõrva implantaat, nüüd selle abil helidemaailma tundma õpib.

"Ma lülitan nüüd implantaadi sisse," toob programmeerija kuuldavale sõnad, mida oleme oodanud rohkem kui aasta.

Arstikabinet on korraga hiirvaikne ja isegi ükski juuksekarv ei liigu. Ainult kõige tähtsam asjaosaline, äsja kolmeaastaseks saanud Helena, ei lase end oluliselt hetkest häirida ning laob süvenenud ilmel pisikesi lillelisi kettaid läbipaistvasse karpi. Kuna ta ei kuule sõnakestki, ei saa ta ka teada, et midagi pöördelist peaks kohe-kohe sündima.

"Lülitasin," sosistab programmeerija.

Neli silmapaari - logopeedi, programmeerija, Helena isa ja allakirjutanu ehk ema omad - puurivad end mänguhoos olevasse mudilasse. Aga midagi ei juhtu.

Me teame, et sisekõrva implantaadi opereerimine ja selle sisselülitamine ei tähenda kaugeltki seda, et seni tugeva kuulmislangusega laps korrapealt kuuljaks muutub. Me teame, et keeruline operatsioon on alles pika ja raske teekonna algus. Et implantaadi sisselülitamisele järgneb ohtralt tööd nii kodus, lasteaias kui logopeedi kabinetis.

Aga kuna need ligi sada lõikust, mis Eestis on kurtidele või väga tugeva kuulmislangusega lastele siiani tehtud, on pannud need poisid-tüdrukud kuulma ja rääkima, siis pole meil põhjust vastupidist karta. Meil läheb ka kõik hästi.

"Panen nüüd teise programmi tööle, see on natuke tugevam," lubab programmeerija.

No nüüd peab ta küll kuulma, mõtleme. Aga Helena tähelepanu on ikka lillelistel kettakestel ning ta ei tee ümbrust märkamagi.

"Ta võib küll midagi kuulda, aga ta ei tule selle pealegi, et võiks sellele kuidagi reageerida," lohutab programmeerija. "See kõik on tema jaoks ju nii uus."

Kahtlane lugu. Aga usaldame meedikut - tema on selliseid lapsi näinud küll ja rohkemgi. Tema teab ja tunneb asja.

Suure hooga sülle

"Vaatame, kas ta kolmandale programmile reageerib," klõbistab programmeerija sülearvuti klahve. Keerulised graafikud võtavad ekraanil uue kuju. Ja siis see juhtub.

Vuhhti! Helena kargab isale sülle sellise hooga, nagu oleks ta urisevat koera märganud kassipoeg, kes oma elu päästmiseks puu otsa sööstab. Kõik kümme sõrme põimuvad tihedalt isa kaela ümber ja nägu puurib nii sügavale kampsunisse, kui selle villane kude lubab. Mängukettad pudenevad robinal põrandale.

Ta kuuleb!

Milline mõõtmatu kergendus pärast aastaid kestnud muretsemist, kuulmise halvenemist, Tallinna ja Tartu arstide vahet sõitmist, kõrvataguste kuuldeaparaatide toimes pettumist, sadade lehekülgede kaupa saatusekaaslaste kogemuste lugemist. Implantaat töötab ja laps kuuleb - ta saab minna tavakooli ja hakata rääkima, õppida laulmist ja tantsimist, nautida kontserte ja teatrietendusi.

Umbusklikud silmad piiluvad arglikult isa põuest välja. Helena maailm on korraga nii teistsugune. Milline täpselt, jääb meile saladuseks, sest laps ei oska oma tundeid veel sõnades väljendada. On see maailm hirmutav? Põnev? Rahustav? Uudistamist väärt?

Pikapeale söandab ta sülest maha ronida ning mänguasjade juurde naasta. Aga kerge kahtlustav, ehmunud läige ei kao tema silmist veel niipea. Ometi kinnitavad meedikute sõnad, et lapse reaktsioon on igati ootuspärane. Eks proovige ise kujutleda olukorda, kui olete mitu aastat vaikuses elanud ning ühtäkki on teie ümbrus täis kummalisi hääli ja kolinaid - vaevalt suudaksite isegi sellisesse muutusesse ükskõikse rahuga suhtuda.

Häälte tundmaõppimine

Loe veel

Programmeerija ning logopeed otsivad oma põhjatutest, ülipõneva sisuga kastidest välja tamburiinid ja piiksupallid ning lasevad neil erinevaid helisid sünnitada. Neile Helena küll ei reageeri, ent meedikud on sellegipoolest rahul - areng peab toimuma tasa ja targu, suuri üllatusi ega kannapöördeid ei maksa oodata. Tõenäoliselt kuuleb Helena esiotsa ainult ühtlast müra ning kulub aega, millal ta õpib sellest helide massist konkreetseid hääli eristama ja neile reageerima. Selleks tuleb temaga muudkui jutustada, helisid kuuldavale tuua ja seejärel lapsele sujuvalt helide tekitajaid näidata. Ning mõistagi peab implantaadisüsteemi kehaväline osa kogu aeg tema küljes töötama, välja arvatud magamise, vannitamise ja vihmasaju korral.

Esimene programmeerimine kestab kõigest tunni ning lahkume Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikust soovitustega harjutada Helenat järk-järgult üha tugevamate programmidega. Kui mõne nädala pärast järgmisele visiidile läheme, peaks ta olema kahe esimese programmiga täiesti harjunud ja ka kolmanda igati omaks võtnud.

Kodus protsessorit sisse lülitades Helena ehmunud süllekargamised jätkuvad, ent mida päev edasi, seda rahulikumalt ta sellesse suhtub. Viimaks tundub, et ta haarab kaela ümbert pigem sissekasvanud harjumuse, kui üllatava helitausta tekkimise pärast.

Ootusärevalt paugutame ustega, plaksutame käsi, laseme telefonil tema kõrva ääres tiriseda ning hüüame valjult lapse nime - reaktsioone veel pole. Aga me ei muretse, sest teame, et ükskord tulevad nad niikuinii. Teist võimalust lihtsalt ei ole.



Mis on sisekõrva implantaat?

Implantaat (kohleaarimplantaat ehk CI) on elektriline seade, mis täidab kahjustunud sisekõrva teo ülesandeid. CI-süsteem koosneb elektroodidest, mis viiakse operatsiooni käigus teosse ja on ühenduses oimuluusse paigaldatud implantaadiga. See omakorda on magneti abil ühenduses juuste peale pandud saatja ning kõrvataguse mikrofoni ja kõneprotsessoriga.

Helid suunduvad esmalt mikrofoni ja protsessorisse, kus nad muunduvad elektrilisteks impulssideks. Töödeldud signaalid lähevad edasi saatjasse ning sealtkaudu pea sees olevasse CI-süsteemi. Seal töödeldakse signaale ja saadetakse elektroodideni, mille abil nad jõuavad ajusse, kus neid tajutakse kui tähendusega heli.

4-5 nädalat pärast operatsiooni toimub CI sisselülitamine ja kõneprotsessori esimene häälestamine ehk sobivate impulsside määramine. Esimesel aastal leiab aset 6-8 häälestamisseanssi, järgmisel 4-6, kolmandal aastal 3 ning edaspidi üks kord aastas.

Üle 80 % väikelapseeas implanteeritud lastest on 3 aastat pärast operatsiooni saavutanud funktsionaalse kõne taseme ja mõistab tavalisi fraase ilma suult lugemiseta. 5 aastat pärast lõikust suudab 80 % implantaadilastest vestelda nii, et ka teised temast aru saavad. Esialgne keeleline mahajäämus aja jooksul taandub.

Seisuga oktoober 2008 on Eestis 81 implantaadikasutajat, neist 67 last. Noorim laps oli operatsiooni ajal 1 aasta ja 3 kuud vana, vanim 17aastane.

2007/2008 õppeaastal õppis kooliealistest CI-lastest 12 tavakoolis ja 12 erikoolis.