850 aastat ajalugu

München on pinakoteekide, kirikute, losside ja parkide linn. 850 aastat Müncheni asutamisest - nii kuulutavad arvukad posterid ja transparendid lennu- ja metroojaamades, restoranides, kohvikutes ning muuseumides.

Ajalugu on pikk nagu kunstki, mille olemasolu Münchenis kõikjal silma hakkab, olgu selleks vana, uus või modernne pinakoteek, glüptoteek, residents, rahvus- või etnograafiamuuseum, kõnelemata 1809. aastal asutatud kunstiakadeemiast, arvukatest galeriidest ja kunstimaitsega ehitatud uutest hoonetest.

Müncheni arhitektuuri kiitis oma saja aasta tagusel reisil Müncheni lummusesse sattunud Eduard Vildegi. Tema sõnul ei hoolinud Müncheni majaomanikud uusi hooneid ehitades niivõrd rahast kui just ilust.

Münchenile on iseloomulik õuede kultus - sealsed siseõued pole sugugi pelgalt autoparklad nagu Eestis jt lähiriikides, vaid neist on kujundatud kauni haljastusega puhkealad. Aedadega sarnanevad õued muudavad linnapildi intiimsemaks ja salapärasemaks. Kõige ootamatumates kohtades avanevad lehtlataolised, vahel kõige erinevamaid ajastuid ja stiile ühendavaid hooneid koondavad siseõued on omamoodi arhitektuuriime ja kaasaja linna elamisväärsemaks muutmise peamisi komponente.

Fantaasiat ja ilumeelt jätkub münchenlastel tänapäevalgi. Uhkuse ja vaimustusega näitab giidide kooli kauaaegne õppejõud Herbert Winkler moodsat maja, mille lahtirullitavast laineplekist fassaadi ning akende asukohti iga päev muuta saab.

Müncheni kesklinn on Euroopa suurimaid autovabasid kesklinnu. Autosid on kõige enam kuulda hommikupoole ööd: siis veetakse laiali kaupa ja puhastatakse tänavaid. Aga hotelli akna all varahommikuti tiiskante õhku pilduvat lindu ei näi nad põrmugi segavat. Tema laulab ikka, nagu hääl võtab. Kevad ju!

 Fest ja Volk

Aprilli keskpaigas, kui Eduar Vilde klubi oma 5. aastapäeva puhul Müncheni teekonna ette võttis, peeti Baierimaa pealinnas Frühlingfesti. Pidustus, mida münchenlased tähistavad juba 44. aastat, on mitu korda noorem ja väiksem kui iga-aastane suur ja kuulus

Oktoberfest, kuid oma kindlad traditsioonid kuuluvad ka selle juurde.

Frühlingfesti tarvis on kuulsale Müncheni Theresien Wiesenile (maakeeli Tereese aasale) sõidutatud oma poolsada Tivoli-bussi.

Kiljumapanevatel karusselliratastel ja igasse ilmakaarde pöörlevatel kiikedel sõitmine loob meeleolu, ulatudes hiiglaslikku õlletelki, mille rahvarohkus põlvist nõtkuma võtab - tuhat inimest tihedais ridades laudade taga, üksteise seltskonda ja õlut nautimas.

Silt seinal annab teada, et üritusel osalejate vanuse alampiir on 16 aastat. Laudade vahel ringlev noorsoopolitsei teeb oma tööd vaikselt, kontrollides viisakalt ja käratult dokumente - respekt tundub olevat vastastikune. Kes noorem kui 16, õlut ei saa, küll aga võib ta koos vanematega veeta aega muusikat kuulates või Amori kombel õhkõrnu pabernooli külastajate juustesse ning rõivastele lennutades, nagu üks särava naeratusega 8-9aastane poisike.

Muusika, mida kuulatakse ja kaasa lauldakse, ulatub baieri õllelauludest maailma levimuusika hittideni. Ja mängivad vaid parimad bändid.

Koolinoorsugu, baieri rahvarõivad üll - noormeestel põlvpüksid ja sulgedega kübarad, neidudel puhvseelikud ja põlled -, on sättinud end lava lähedal asuvate laudade taha, et üheskoos laulda ja pinkidele tõustes tantsida... Alla ei kuku keegi ning elagu-hüüdmine kevadele ja Baierimaale kuulub asja juurde. Ühislaulmises-tantsimises osalevad ka Araabia ja Aafrika päritolu koolikaaslased.

Ärgu lugeja arvaku, nagu oleks tegu integratsiooniprogrammi näidisõhtuga. Hoopiski mitte. Kodumaa-armastus kuulub baierlase loomusesse ning seltskonda tundub baierlane armastavat sama palju kui kunsti. Festid on mün-chenlastele laulupeod.

 Ajaloo ilu ja valu

Kes on vaadanud filme III Reichi lõpust, teab, missugused nägid välja Saksa linnad viimasel sõjakevadel. Ometi pidi selles kaoses olema midagi seesugust, mis sundis sõja kaotanud rahvast oma maad kiiresti üles ehitama, taastama linnu ja külasid ning kunagist kuningate aja hiilgustki.

Olgu selle näiteks seesama Müncheni keskel asuv hiigelresidents, mille saale kaunistavad nii Vana-Rooma marmorpeade spaleerid kui ka poole tuhande aastased gobeläänid, mille piltmustrid kujutavad ei kedagi muud kui töötavat talupoega.

Mats kuninga residentsis - ei suuda eesti etnograaf oma hämmingut varjata! Aastaaegade lõikes traditsioonilisi maatöid tegevad ning oma valitsejaid leiva, liha ja veiniga varustavad talumehed on ära unustatud küll tänapäeva riigijuhtide residentsides, kuid mitte vana aja kuningakojas.

Mõni Müncheni linnaosa ongi jäänud katkeliseks. Mõnda hoonet ei taastata nimelt: III Reichi peahoonet näiteks säilitatakse tühjalt nagu tondilossi, sümboolne, veidi viltu vajunud võrktraataed eraldamas ajalugu tänapäevast.

Südalinnas, otse Müncheni linnamuuseumi vastas asub moodsa arhitektuuri viimast sõna meenutav juudi sünagoog, mille ülemine osa on ehitatud klaasist. Samas paiknevad juudi kultuuri instituut ja juudi kultuuri keskus. Neis käib nädalalõpul vilgas tegevus.