Õmblemisest lugu pidavad inimesed oleksid soovinud kindlasti ka linast kangast osta, kuid kahjuks seda ei pakutud. Loomulikult ei puudunud kohalik toit ning kesvamärjukenegi. Traditsiooniliste pohla-, ebaküdoonia-, sõstraveini kõrval üllatasid lätlased sireliveiniga.

Eks ole ju käsitöölaatadel ennegi käidud, seetõttu kahtlesin pikalt, kas minna või mitte. Hea, et laiskus sai seljatatud ning sõit ette võetud, sest tegemist oli tõelise käsitööpeoga. Kuigi oleme nii lähedal, on sealsel käsitöö teised mõjutused – teistsugune värvikasutus ning ka rohkem kulda ja karda.

Kui tahta järgmisel aastal kogu melust osa saada ning kõike nautida, võiks seal veeta terve päeva, siis jõuab suhelda, mekkida toitu, kuulata muusikat ja imetleda kaunist käsitööd ja ka kaupa teha.