FOTOD: Teeme endale toreda kõrvitsapeo - ilma kõrvitsata
Tihtipeale pean pattu tunnistama, ükskõik, kas tegu on soolase või magusa roaga, sest rikkaliku saagi korral teeme tsukiinist nii suppe, praade kui kooke.
Tegelikult söövad kutid suvikõrvitsat täitsa hästi, lihtsalt Jaagupi arvates on jama, kui üks toiduaine on laual IGA PÄEV.
Et looduses peab valitsema tasakaal, on muud saagid jälle kesisemad. Näiteks õunu on meil erinevalt ülejäänud eestimaalasest suisa napilt. Ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, kuuldavasti rabavad õunaomanikud sel aastal kõigi nende ubinate sissetegemise ja realiseerimisega nagu tumm leilis.
Kõrvitsaid ka pole. Võib-olla sellepärast, et neid ma ei külvanudki. Ma nimelt mäletan eelmise aasta (muskaat)kõrvitsaid, mis gigantsete haarmetena üle aiamaa levisid, seejuures midagi erilist otsa kasvatamata.
Olin täitsa kindel, et veel tsutt ja siis avastan end salakavalalt majja pressinud kõrvitsakombitsad meil magamistoast. Sel kevadel otsustasin kõrvitsa asendada lõvilõugade ja lillhernestega ning olin tegelikult väga rahul, mismoodi mu asjalik aiamaa lisaks õitses ja õilmitses.
Nüüd aga tunnen kõrvitsast puudust. On see ju vili, mis oma imeliselt kiirgava olekuga sümboliseerib sügist enam kui miski muu. Tahaksin kõrvitsaid aknalauale ja supi sisse ja koogiks ja...
Minu meelest on kõrvits lausa viljakus ise. Selle ergav ja soe toon ning vormikalt kaarduvad kurvid pakatavad häbitult elulustist ja küllusest. Kõrvits on kui pontsakas perenaine, soe ja kutsuv. Kahtlemata laienevad need omadused kõigele, mida kõrvits puudutab- silmailu, toidulaud, ....
Silmailuga on küll selline lugu, et päriskõrvitsate ekspositsioon võib lõppeda kaunikesti haisva üllatusega. Hea mitu aastat tagasi upitasin oma imeilusa ergava kõrvitsakollektsiooni esikusse kapi otsa - no et oleks ilus vaadata, hea jahedas säilitada ja vajadusel võtta ka.
Ühel heal päeval andis ühe kukununnu seni mitte mingil moel väsimuse märke ilmutanud külg ühtäkki vaikse ohkega järele. Siiamaani mäletan- päriselt, see oli nagu filmis. Teate seda väljendit "sündmused toimusid justkui aegluubis". Mhmhhh.
Kõrvitsakülge tekkis lohk, külg vajus veidi sisse ja avanes vaikse kärinaga. Sellel kohal taipas filmi kangelanna, mis ees ootab, aga muidugi jäid tema reaktsioonid sündmuste edasise käigu jaoks liiga aeglaseks. Pragu laienes. Sees kükitav sültjas mass sai gravitatsiooni mõjul vajaliku tõuke, nihkus esialgu kapipealsele, mõtles seal hetke ning venis siis üha kiireneva tempoga kapi külge mööda alla. Poolel teel hakas kõrvitsamassil kiire ning u s k u m a t u l t jäledalt haisev sisu plartsatas esikupõrandale laiali, kõike teel kohatavat laia kaarega kaunistades.
Vaatasin nagu peata kana esikus lainetavat õudust ning oma kollasekirjuid sukki. Selle imalmagusalt lehkava jubedusega koristamisel rinda pista - vaat see nõudis meelekindlust, mida minul lõpuks enam ei jagunud. Pistsin lapi Muskale pihku ja lasin jalga. Kõrvitsasuppi ma tol aastal ei tahtnudki.
Nüüd olen targem. Kõrvitsad söön kohe ära või pistan purki ja sügavkülma, kodu kaunistan aga valekõrvitsatega, millest pole plahvatusi oodata. Paar aastat tagasi tegin ajakirjale Käsitöö sellest loo ka.
Et aga sügis oma kõrvitsalembusega on jälle kohal ning lausa nõuab dekoratsioone, panen siinkohal veekord kirja, kuidas endale lihtsa vaevaga igihaljad/igioranžid kõrvitsad kasvatada.
Sul läheb tarvis:
- Suuri õhupalle
- Tugevat naturaalset nööri
- PVA-liimi
- Ajalehti või majapidamispaberit
- Paberkäterätti või salvrätte
- Akrüül-, guašš- või muid hästi katvaid dekoratiivvärve
- Rohelist kangast või lilleteipi
- Kääre, pintsleid, liimitopsi
Siirdu uuele ringile. Pinguta ja kinnita ning tee veel kolmaski tiir. Nii saad üsna kõrvitsapärase kuuesektorilise vormi. Tiire võid ka muidugi enam teha.
Rebi paberkäterätist tükke ja ribasid ning kata nendega palli pind. Kindlasti kasuta rebimistehnikat, nii jäävad ühenduskohad loomulikumad.
Mina kasutasin tükke suurusega umbes 2x3 kuni 5x5, vahel ka pikki ribasid. Mida sirgemalt suudad tükid kõrvitsale liimida, seda siledam see tuleb. Jäta pall kuivama.
Järgmiseks kihiks liimi ajalehe- või majapidamispaberi tükke, need annavad kõritsale tugevuse. Valget majapidamispaberit on pärast lihtsam kõrvitsavärviliseks võõbata, ajaleht on jällegi kättesaadavam.
Viimaseks kihiks kata kõrvits jällegi salvrätitükkidega, nii jääb kõrvitsa pind loodulikule lähedaselt krobe. Lahtised servad ja ülestikku sattunud salvrätitükid „laki“ lahkelt liimiga laiutades üle. Et liim läheb õhukesest salvrätikihist läbi, jäävad tükid ilusti kinni. Lase kuivada
Sea oma ilusad kõrvitsanunnud aknalauale, kapipealsele või esikulauale ning tunne rõõmu külaliste ahhetustest. Loe kokku, mitut inimest suudad haneks tõmmata. Vean kihla, et neid on omajagu.
Jaago käsitöötalu perenaine Inga Talvis peab veebikooli, kus teeb puust ette ja punaseks mitmesugused käsitöötehnikad ja -projektid. Õpetused sisaldavad alustuseks alati teema eellugu - lahelugemist sellest, kuidas postitus teoks sai- ja seejärel vajaminevate materjalide loetelu ning töö käiku.