Hambavalu vastu rästikuviina ja soolapekiga
Vanemad inimesed teavad rääkida, et eelmise sajandi esimesel veerandil oli hambavalu vastu kõige kiirem ja käepärasem ravi külma vee suus hoidmine.
Eriti kange valu puhul pandi hamba vastu viinaga immutatud riidetükk või loputati suud kummeliteega.
75-aastane Viive Sillari rääkis Maaleht.ee-le, et tema lapsepõlves tegi ema temale kanget soolvett, mida siis hoiti suus valutava hamba juures.
Samuti lahjendati viina veega ning seda hoiti samuti valutava koha peal ning hiljem sülitati välja.
"Minu vanaema, kes oli ravitseja, hoidis viina sees rästiku ning selle nahka pandi valutava koha peale. Rästiku viinaga määriti üldse haigeid kohti, kuid sisse ei võetud seda kunagi," rääkis ta.
Veel vanema aja hambamuredest saab praegu hea ülevaate Eesti Tervishoiu Muuseumis ülalolevat näitust "On hambavalu hull" külastades.
Seal selgub kohe, et hammaste valu on vaid pool muret - juba vanad egiptlased tundsid suu puhtuse pärast suurt muret ja segasid kokku pulbreid tuhast, mürrist ja munakoortest, mida siis näpuga hammaste peale hõõrusid.
Sumerid teatasid juba nii 5000 a e. Kr oma avastusest - nimelt põhjustavad hambahädasid seal elavad ussid. (Nende veendumus saab kinnituse aastal 1683., kui Anthony van Leeuwenhoek avastab mikroskoobi abil, et suus elavad bakterid.)
Hammaste puhtana hoidmiseks võis lisaks omatehtud pulbrile närida oksi. Esimene hambaarstide ja keemikute väljamõeldud puhastusvahend tuli Inglismaal müügile alles 18. sajandil ning siis oli seal mitmeid põnevaid koostisaineid nagu savitelliste- ja portselanitolm, mis koos mustusega viis kaasa ka suure osa hambaemailist.
19. sajandi keskel tuli hambapastale juurde suur uuendus - lisati seepi ja prooviti segu maitset parandada glütseriiniga.
1873. aastal tuli William Golgate välja esimese lõhnastatud hambapastaga ning edasi ei kulunud rohkem, kui paarkümmend aastat ning toodet sai soetada juba ultramoodsas pigistatavas tuubis.
Ent kui vana on meile igapäevaselt tuntud hambahari?
Esimese sellise pani kokku inglane William Addis aastal 1780. Hambahari valmistati luust ning harjased kinnitati spetsiaalselt puuritud aukudesse. Esialgu läksid käiku metsseaharjased, hiljem pehmemad hobusejõhvid. Muidu on hambahari välimuselt täpselt selline nagu tänagi poes müüdav.
Hambaharjaga sai sajandil saab president George Washingtoni hambatohter John Greenwood valmis esimese jalaga pedaalitava hambapuuri - selleks kohandas ta oma ema jalaga ringiaetava voki ratta.
Sääraseid tallatavaid hambapuure mäletatakse ka Eestis veel üsna hästi - veel kuuekümnendatel hambaid puurimas käinud inimesed mäletavad neid ülihästi. Ning kuuldavasti saanud mõnestki selle abil ravi saanud patsiendist hiljem väga usin hambapulbri kasutaja.
Tervishoiu muuseumi näituselt saab ka teada, millal ilmuvad inimeste suhu kuld ja portselan ning kuidas habemeajajatest õigupoolest hambaarstid saavad.
"On hambavalu hull" on avatud augustini, lähimat teavet saab muuseumi kodulehelt.
Kel pole aega minna ei näitusele ega ka hambaarst juurde, saab ehk leevendust muuseumikülastaja Marguse jäetud sissekandest külalisteraamatusse: "Hambavalu vastu aitab kõige paremini soolapekk, mis tuleb vastu valutavat hammast suruda!"
