India on Lõuna-Aasia Nõukogude Liit
Indias hõõgub mitmeid püsivaid keskmise aktiivsusega konfliktikoldeid, kus hukkuvad inimesed, tormavad ringi püssimehed ja inimeste närvidel mängitakse kõrge meisterlikkusega klaverit.
Välismaailmale tuntuim konflikt leidis teadagi aset 26. novembril 2008 Mumbais (1995. aastani Bombay), mil surma sai vähemalt 200 inimest, neist paljud pantvangi võetud välisturistid.
Enamasti on konfliktid tingitud kas vägivaldsest usuäärmuslusest või moodustavad osa poliitilisest võitlusest. On aga ka teistsugustest põhjustest kantud ülestõuse - näiteks rahvarevolutsiooniks paisunud Gorkhalandi vabadusliikumine.
Sanatooriumist teepõrguks
Nepali naabruses asuv maaliline India Darjeelingi distrikt oli enne inglaste tulekut jagatud kahe kuningriigi, Sikkimi ja Bhutani vahel. Bhutanil on siiani õnnestunud jääda iseseisvaks, seevastu Sikkimi okupeeris India 1979.
1835. aastal loovutas Sikkimi radža mõned praktiliselt inimtühjad Darjeelingi mäed brittidele, et need saaksid sinna rajada sanatooriumi. Hiljem laienes brittide territoorium veelgi.
1835. a oli metsaga kaetud piirkond praktiliselt inimtühi. Kokku arvati Gorkhalandis toona elavat umbes 100 inimest, kellest suurem osa oli leepsha rahvusest.
Kui inglased piirkonda arendama asusid, tekkis massiline migratsioon naaberaladelt, eriti Sikkimist ja Nepalist. 1850. aastal oli neis mägedes juba 10 000 elanikku, 1869. a 22 000, 1872. a India rahvaloendus luges kokku juba 94 712 elanikku ning 1931. aastaks ületas rahvaarv 319 000, kusjuures ligi 60 000 asukat oli Gorkhalandi saabunud Nepalist.
Gorkhaland tahab iseseisvust
Politsei ja võimudega uutel elanikel kokkupõrkeid polnud, rahvastevahelist hõõrumist ei tuntud. Praegu on Gorkhalandiks hüütav Darjeelingi teeparadiis aga üks rahutumaid paiku Indias, kus äsjasest sanatooriumimeeleolust on järel vaid mälestus.
Kui mägedes raiuti maha metsad, et asendada need nüüdseks 20 000 hektarit katvate teeistandustega, kodeeriti piirkonna arengusse sisse klassisõda. Teeistanduste omanikeks kujunesid Lääne-Bengali jõukad hindu ärimehed.
Kohalike elanike ülesanne on töötada 15kroonise päevapalga eest teekorjajana või rügada kaevanduses. Teekorjajad on alatoidetud, nälja tõttu arvatakse viimase kolme aasta jooksul olevat surnud üle 1800 Gorkhalandi teenoppija.
Aga neidki töökohti ei jätku kõigile. Nõnda võib mägiteede ääres näha ohtralt naistest ja lastest kiviraidureid, kes paari ruupia eest kirkaga kividest kas killustikku või tahutud plokke raiuvad.
Turismisektoris leidub küll ka töökohti, kuid need moodustavad vaid väikese osa kohalike teenistusest.
Otsekui laulev revolutsioon
Kuna suurem osa kasumist voolab piirkonnast välja, tekkis kohalikel elanikel 1980. aastatel soov hakata ise otsustama oma töökohtade, toodangu ja töövahendite üle. Nõutakse India põhiseaduses ette nähtud võimalust omaette osariigi moodustamiseks. Lääne-Bengali osariik ja New Delhi keskvõim püüavad Gorkhalandi iseseisvumist loomulikult iga hinna eest ära hoida.
Ülestõus lõi eriti tugevalt lõõmama äsja lõppenud aastal. Toimuv meenutab paljus meie laulva revolutsiooni meeleolu. Tänavatel marsivad kõrvuti kümned tuhanded moslemid ja sikhid, bhuutid ja gurkhad, tiibetlased ja raid.
Juba möödunud kevadel, mil mõnda aega Gorkhalandis ja Sikkimis elasin, seiskus piirkonnas elu massimeeleavalduste ja blokaadide tõttu.
Tookord suunasid võimud rahumeelselt Siligurisse kulgenud demonstratsioonil viibinud eks-gurkha sõdurite marsi peatamiseks nende vastu ligi viis tuhat politseinikku ja paramilitaari, kes kohkunud vanamehi kaigaste ja kividega tümitasid.
Sellisele ebaõiglusele vastuseks kehtestasid iseseisvuslased piirkonnas täieliku blokaadi ning sulgesid Gorkhalandi viivad maanteed. Ka põletasid gorkhalandlased kevadel ühiselt oma passid, astusid tagasi kohalikest (Lääne-Bengali) riigiametitest ning keeldusid maksude tasumisest.
Vastukaaluks lõid võimud Gorkhalandi spetsiaaloperatsioonide eriüksuse ning paigutasid selle hambuni relvis liikmed asulatesse laiali, jättes alalises valmiduses tuumikrühma Darjeelingisse.
Maoism sai võimaluse
Seni on Gorkhalandi iseseisvusliikumine püsinud rangelt rahumeelsel, vägivallatu kodanikuallumatuse ja Gandhi ahimsa (vägivallatuse) kursil. Paraku, mida aeg edasi, seda rohkem läheb mägedes "rambosid" vaja.
Iseseisvuslaste read ongi täienenud võimude vastu üles tõusnud hõimudega, kelle maadele tungivad kaevandused on saanud maoistide pommirünnakute ohvriks. Rünnakutest häiritud võim on hõimukülades karistusaktsioonide käigus valimatult kohalikke tapnud ja peksnud, põhjustades oma toorutsemisega trotsi kasvu.
Keskvõimu ja korporatsioonide vägivald võib lähiajal kaasa tuua religioonideülese rahvasõja, mida võiks omal moel võrrelda Pariisi Kommuuni sündmustega. On võimalus, et kiiresti leviv maoism pürib Aasia rõhutud masside valgustusfilosoofiaks.
