Istutusauku andke igale taimele kümmekond liitrit värsket kasvuturvast.
Heade omaduste kõrval on turbal kaks olulist puudust: pinnas kuivab kiiresti (kuiv turvas ei ima vett, ja tuleb näha ränka vaeva, et see uuesti niiskeks saada) ning kastmisvesi uhub sellest kergesti toitained välja.

Kastmine ja väetamine võiks välja näha järgmiselt. Kord nädalas (kuumal ajal sagedamini) saab iga taim kastekannutäie vett. Kuna turbapadi on juba hooaja alguses korralikult läbi niisutatud, on seda lihtne kasta ja hoida püsivalt niiskena. Pärast juurdumist hakkavad taimed saama lisaväetist: tomatid ja paprikad tomativäetist, kurgid kurgiväetist. Iga kord pannakse kastmisvette veidike lahustuvat väetist.

Kaevamine ja värske turba lisamine hoiab kasvupinnase n-ö vormis ning korralikult kastes-väetades on saak olnud alati hea. Haigused ei hakka tavaliselt taimi kunagi kimbutama, kui kasvupinnas on puhas, kasvuhoone asub päikeselises kohas ning seda õhutatakse korralikult.

Sügisel noppige pinnasest väga hoolikalt välja kõik taimejäänused, lisaks saab võite kasvuhoonele teha väävlisuitsuga põhjaliku puhastuse.

Nelja-viie aasta pärast on turvas siiski juba sedavõrd väsinud, et tuleb täielikult välja vahetada. Seega turvast ei pea igal aastal välja vahetama kui selle eest hästi hoolt kanda.

Teine võimalus on kasvuhoones kasutada koduaia mulda ja komposti. Istutusaukudesse võib panna peotäie kanakakagraanuleid ja värsket kompostmulda. Kui suvel tundub, et taimedel on nälg, võib mullale soputada veel veidi graanuleid ja sisse kobestada. Eelistada tuleks kasvuhoones raskemat, s.t mineraalmulda, kuna see säilitab niiskust paremini.

Sügisel koorige pinnas umbes 5 cm paksuselt ära (et mullaga haigusetekitajaid välja viia), tehke väävlisuitsu või peske klaasid-raamid puhtaks rohelise seebi lahusega. Kuna kasvuhoones olev muld saab pidevalt kompostiga värskendust ja pealmine saastunud kiht läheb sügisel välja, ei näe põhjust, miks peaks kogu mulla välja vahetama. Oma aia mulda ja komposti kasutades pole ka muret turba hankimise pärast.