Koome ja heegeldame kõige väiksematele
On inimesi, kes koovad ja heegeldavad peast, s.t lõiked pole neile vajalikud, teised jälle ilma lõigeteta kuidagi ei saa.
Kui konstrueerimine pole just igapäevane tegevus ning sobilikku ajakirja koos lõigetega pole, on kõige kavalam võtta mõni lapse kulunud riideese. See tuleb õmblustest lahti harutada, kes soovib, võib ka paberile joonistada ja käepärane lõige ongi olemas.
Riiete harutamisest rääkides meenub tahtmatult lugu Tõelisest Armastusest. Kaasajal elanud kord neidis, kelle mehel ihupesu kippus väheks jääma. Võttis siis hoolitsev piiga vähestest pükstest viimased ning harutas need õmblustest lahti. Joonistas nende järgi paberile lõiked, mille järgi omakorda vedas jooned kangale. Ja nii õmbles mitmed paarid valmis, et hiljem hea võtta, liiati ju kangast vabalt käes. Suure õhinaga unustas vaid selle, et ihupesu ka kehale sõbralikust materjalist võiks olla, mitte kangest mööbliriidest, mis sest, et värvilised musihuuled seal peal olid.
Seda õpetlikku lugu võiks meeles pidada ka laste lõnga valikul. Sünteetiliste lõngade värvivalik on küll rikkalik ning hinnakategooria meeldivalt odav, kuid seljas pole see kõik enam nii tore, eriti veel väikesel lapsel.
Kindlasti oskavad oma soovituse anda ka lõngapoe müüjad, millist lõnga valida just lasteesemete tegemiseks.
Käesolevad lõiked ja fotod on pärit ajakirjast Schaffhauser Mode nr 167 ning venekeelsest ajakirjast Kudumine 89, 1989.
