Kuidas heegeldada elu esimest kübarat?
Soov on ju saada silmipimestavalt kaunis tulemus, aga kindel ettekujutus, kuidas seda saavutada, puudub. Nii hakkadki nuputama. Olgu see siis omaenese tarkus või kusagilt kuuldud kavalus, et kõige nutikam on kübara heegeldamisel ajada näpuga järge heegeldatud liniku mustrilt.
Esmalt heegeldasin kübara põhja, umbes 10 cm liniku südamest. Seejärel tuleb teha kübara sügavus, selleks arvestada 10–15 cm vastavalt pea suurusele. Kübara serva võib heegeldada just nii laia, kui on soov. Maitse küsimus, kes eelistab kitsast serva, kes soovib laiaservalise kübaraga edvistada.
Kui kodus leidub mõni “kübaralaadne toode”, on kasulik see välja otsida, sest selle järgi on mugav kuju ja suurust sobitama hakata. Heegeldamisel tasub järgida põhimõtet “pigem natuke kitsas kui täpselt paras”, kuna paraja suuruse saab anda tärgeldamisega.
Tavapärane segu tärklis pluss vesi on kindel järeleproovitud vahend, kuid kogenud kübarategijad teavad rääkida, et selliselt tärgeldatud kübaraga ei maksa vihma kätte jääda. Kui ei soovi lössivajunud kübara pärast möödakäijate kaastundlike pilkude osaliseks saada.
Seetõttu kasutasin tärgeldamiseks PVA-liimi ja vee segu, nii parajalt paks hapukoor, no see mitmekümneprotsendise rasvasisaldusega ikka. Esmalt tuleb kübar vette kasta, kuivaks pigistada ning alles siis kasta liimi ja vee segusse, milles hoida paarkümmend minutit. Seejärel tuleb töö keerulisem osa – kübarale vormi andmine.
Et saavutada vormitäiust, kasutasin vana lotumütsi, mille toppisin tihedalt täis vanu T-särke, et moodustuks pea kuju. Katsin saadud „pea“ toidukilega. Lisaks sellele, et kile aitab pärast kübarat paremini kätte saada, aitab ta ka peakuju vormida. Samuti katsin toidukilega papist aluse, mille peale kübarat venitama hakkasin.
Seejärel venitasin kübara tehtud vormile ning kinnitasin servad nööpnõeltega papist alusele. Kuivamiseks kulus soojal suvisel ajal õues poolteist päeva. Kui nööpnõelte väljasikutamisel sõrmede tugevusest vajaka jääb, tuleb näpitsad appi võtta.
