Kergete muldade väetamiseks tuhk ei sobi, samuti ei või teda anda suurtes kogustes, sest see rikuks mulla struktuuri. Pärast kevadist maa üleskaevamist võiks ühele aakrile anda kuni 25 kg lehtpuutuhka. See aitab vähendada mulle happesust, aga raske on arvestada taimekultuurile vajalike tasakaalustatud toitelementide viimist mulda.

Tuhka ei tohiks ämbrit kummutades hunnikusse maha valada, vaid ühtlase õhukese kihina laiali külvata. Taimede juurte piirkonnas teeb ülearune lubjaväetis kasu asemel kahju, kuna takistab eeskätt mikroelementide, aga ka mitmete teiste toitainete omastamist.

Lehtpuutuhka soovitatakse kasutada kapsamaal. Sellega väheneb kapsanuutri kahjustuse oht. Ka on kapsas mulla happelisuse suhtes kõige tundlikum köögivili. Samuti kõlbab tuhk marjapõõsastele ja luuviljalistele.

Soovitav on kevadtalvel panna puutuhka karusmarja lehevaablase tõrjeks. Kui koorunud vaablased hakkavad välja ronima, saab suur osa neist põõsaste alla laotatud tuhas otsa.
Hiljem võib tuhka raputada ka okstele. Hommikul vara peaks siis põõsaid raputama, et külmakangestuses ussikesed kukuksid tuhaga kaetud maapinnale ja hukkuksid.