Alguses kasvatas ta segaverelisi küülikuid. Seejärel huvi tõusis, ta hakkas loomade kohta uurima internetist ning leidis ka tõuküülikud. Siis liituski Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühinguga.

Oma tegemistest rääkides on Janika tagasihoidlik: “Jõudumööda teen ketrustööd ning õmblen karusnahkseid mütse, kotte ja peapaelu. Tellida saab küülikukarvadest lõnga ja sellest valmistatud tooteid: kindaid, sokke, salle ja mütse.”

Küülikukasvatus on Janikale hobi, praegu on põhikarjas 20 looma. Kuid tegelikult jõuab naine ikka väga palju, sest kõige sellega tegeleb ta üksi ning põhitöö kõrvalt.

Käsitöösõbrad tunnevad huvi ka lõngade vastu.

“Lõngad püüavad alati tähelepanu, aga kui kuuldakse, kui palju käsitsi kedratud kinnaste jagu lõnga maksab, jäävad inimesed mõtlikuks. Eks käsitsi ketramine teebki hinna kõrgeks ning ühelt küülikult saadav villakogus ei ole ka teab kui suur. Ühelt küülikult saab 120–140 grammi villa, kuid ainult 100 grammi on sellise kvaliteediga, mida saab ketruseks kasutada,” kõneleb Janika.

Küülikuid pügatakse iga kolme kuu tagant vaatamata sellele, kas on suvi või talv. Talvel pannakse pügatud küülikutele kampsunid selga, et nad ei külmetuks ega haigestuks. Samas saab isastelt küülikutelt rohkem villa kui emastelt.

Janikal kulub 100 g lõnga ketramiseks neli tundi, kuna ta ei ole vilunud ketraja. Ja enamasti ei sobi ka kogu vill ketramiseks, mingi osa on praakvilla, mis tuleb välja sortida, kuid seda saab kasutada näiteks viltimisel.

Janika müüb küülikuvillast lõnga ja kuuldus tema lõnga heast kvaliteedist on liikunud käsitööringkondades suust suhu. “Tulevikus on mul plaan ettevõtmist veelgi laiendada ja hakata koostööd tegema Sepaka Käsitöökojaga,” lisab ta veel.