Kui veel mõni aeg tagasi võis Bilbaod pidada vaid halliks tööstuslinnaks, siis pärast seda, kui 1997. aastal avati siin kanada-ameerika päritolu arhitekti Frank Gehry projekti järgi ehitatud suursugune titaanfassaadiga Guggenheimi kaasaegse kunsti muuseum, on kogu linn väljateenitult saanud endale moodsa kunsti metropoli aura. Sellegipoolest ei ole Botxo (eesti k ’auk’), nagu linna kohalike seas hellitavalt kutsutakse, nina püsti ajanud, vaid rühib raske tööga jätkuvalt tähtede poole, olles kindlalt kahe jalaga maa peal.

Oma imelisel moel oskab linn külalisi köita ja ka meile mängib ta väikese vingerpussi, kui üritame linnatolmu liiga kiiresti jalgelt pühkida, et La Rioja veinipiirkonna poole suunduda. Igast küljest mägedega piiratud Bil­baost välja sõitmine osutub teetööde tõttu parajaks katsumuseks ja meie GPS näib olevat sama nõutu kui meie, sest oleme ühest tänavast juba kolmandat korda üles-alla sõitnud.

Varsti oleme tänu inimmõistuse kasutamisele ja tehnika hetkelisele ignoreerimisele siiski La Rioja poole teel. Meie järgmiseks peatuskohaks saab veinimuuseumi poolest tuntud Briones. See pisike piltilus postkaardiküla oleks justkui valmiskujul mingi hiiglase poolt sobivaima künka otsa sätitud, et sealt võiks rahulikult jalgu kõlgutades nautida kõige imelisemaid vaateid ümberkaudsetele viinapuudele – nii kaugele, kui silm seletab.

Dinastia Vivanco muuseumi peetakse üheks parimaks veinikultuurimuuseumiks maailmas, seda tasub külastada kõigil, kes veini valmistamise ja ajalooga põhjalikumalt tutvust teha soovivad. Küla on aga lõunasel ajal nii vaikne ja inimtühi, et veidi sügavamalt hingates on oht mõnda siesta-pidajat kogemata äratada. Kõnnime hiirvaikselt kitsastel munakivitänavatel ja peatume enne edasisõitu hetkeks peaväljakuäärses kohvikus, et keskpäevase kuumuse peletamiseks klaas kohalikku cerveza’t võtta.

La Rioja suurepäraseid veine õnnestub meil maitsta ka naaberlinnakeses Elciegos, mille tuntuim veinimõis on Marqués de Riscal. Istanduse territooriumil on ruumi ka Bilbao Guggenheimi muuseumi meenutavale luksushotellile. Seda sarnasust ei saa veinimõisa kontekstis pisut ootamatult modernsele hoonele kuidagi pahaks panna – nimelt on selle samuti projekteerinud arhitekt Frank Gehry.

Hotelli kohvik pakub oma terrassilt viie tärni väärilisi vaateid taamal mäeküljel laisalt lebavale linnakesele ja kasseerib klaasikese veini eest peaaegu sama palju kui veinimõisa sissepääsu juures olev külastajatele mõeldud pood terve pudeli eest. Aga vaade on seda väärt.

Enne veel, kui pöörame autonina Pamplona suunas, mis saab meie koduks järgmisel kahel ööl, teeme õhtu saabudes jalutuskäigu neist kolmest ehk kõige omanäolisemas linnakeses Laguardias. Nimelt on see kitsaste munakivitänavatega keskaegne labürint piiratud XV sajandil ehitatud kindlusemüüriga ja väravast sisenedes on tunne, nagu olekski majakeste puhul tegu kindluse eri tubadega – nii kompaktselt on need kokku pakitud.

Järgneb