Loominguline tikkimine on endiselt populaarne

Leevikesega nõelapadi on tikitud ristpistes.

Tikkimine on pikkade traditsioonidega käsitööliik, mis elujõuline tänapäevalgi.

Tavapäraselt on eestlased kasutanud peremärke, mis näitasid, millisesse tallu miski asi kuulub. Neid märke lõigati puusse ja tikiti rõivastele, sest need sisaldasid kaitset, jõukust ja õnne toovaid sümboleid.

Lisaks lihtsamatele tikkimisvõtetele tulid keerulisemad tikkimistehnikad maarahva keskele mõisate kaudu ja levisid siis siinkandis edasi.

Meistri käes tundub iga töö olevat imelihtne, justkui võluväel loob nõela ja niidiga uusi pilte kangale. Aga selleks, et meistriks saada, tuleb alata ikka kõige lihtsamate asjade õppimisest, sest keegi pole ju sündinud tark. Alustada tuleb tasa ja targu ning just seda võimaldabki kirjastuses Hea Lugu ilmunud raamat “Tikkimine”.

Tuntud ja tundmatud pisted

Raamatus soovitatakse alustada selliste põhipistetega nagu eel-, tikk-, vars-, ahel- ja linnusilmapiste, siis edasi aed-, sämp- ja ristpiste, seejärel juba madal-, mähk- ja hääbepiste. Raamatu autor soovitab iga piste või nende rühmade õppimise järel püüda midagi lihtsat tikkida.

Et õppija ainult linakesi ei peaks tikkima, tasub tutvuda peatükiga “Tiki ja meisterda”, kus võib pärast piste selgeks saamist ka meisterdada näiteks võtmehoidjaid, kaarte või ümbrikuid. Praktiliseks tööks on siin raamatus välja pakutud, kuidas tikandiga vanemaid, juba tüütuks muutunud riideid “uueks” teha või taaskasutuspoe rõivaid “kodustada”.

Töövahendid ja materjalid

Kes varem pole tikkimisega kokku puutunud, kuid südame salasopis on igatsus osata ka oma kätega peeneid pisteid teha, siis see raamat on justkui loodud selle kunstiga lähemalt tutvumiseks. Lisaks räägitakse käsitööks vajalikest vahenditest ja materjalidest, millist kangast valida ning millist nõela eri tikandite juures kasutada. Kuidas peita lõngaotsi ning millega arvestada värvide valikul. Loomulikult ka põhjalik kirjeldus tikkimisniitide ja lõngade kohta. Kes varem pole käsitööga kokku puutunud, saab selgeks ka vägagi tarviliku oskuse, mismoodi linikule nurka õmmelda.

Raamatust saavad palju kasulikku ka need, kes juba mõne tikkimistöö teinud on, kuid soovivad meelde tuletada, kuidas üks või teine piste käib.

Huvitavaks teeb asja seegi, et raamatus on palju pisteid, millest varem kuulnudki polnud.

Tikkimisraamatus on lugemist ja avastamist kõikidele, ja millal siis veel kui mitte talvel tikkimisega algust teha.

Helga Kogeri raamat “Tikkimine” (kirjastus Hea Lugu). Foto: Repro
 

Konkursil "Eesti kauneim maakodu 2017" osalemiseks täida järgnevad väljad:

Kontaktid:

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare