“Mänguasi ei peaks olema ihaluse objekt, vaid koos mänguasjaga hakatakse mängu looma. Mänguasjad peaksid õhutama lapsi tegutsemisele, loomisele, mitte kasvatama neist ostusõltuvuses tarbijat,” selgitab nukumeister Maaja Kalle.

Waldorfi nukk võib olla nii lapse laps kui ka sõber, kellele oma muresid kurta ja kellega rõõme jagada. See on n-ö isetu nukk. Sõltuvalt lapse east valmistatakse erinevaid Waldorfi nukke. On lihtsamad sõlmenukud, kott- ja kombinesoonnukud, samuti väikesed pihu- ja näpunukud.

Suurematele tüdrukutele on mõeldud liikuvate käte ja jalgadega nukud, millele laps saab ise rõivaid õmmelda. Tehakse ka suuri beebinukke.

Traditsiooniline Waldorfi nukk on keskmiselt 40 cm pikkune ja 3−4aastase lapse kehaproportsioonidega. See on nukk kogu eluks, mistõttu on hea, kui sellise nuku valmistab lapsele keegi lähedane.

Nuku valmistamine nõuab omajagu püsivust ja teadmisi ning päris omal käel on see esimest korda keeruline. Siiski on kõige parem, kui nuku teeb lapsele valmis talle oluline inimene. “Eks sellepärast minagi õhutan emasid, vanaemasid ja tädisid oma armsale lapsele nukku õmblema. Nukk on lapse mina, ta elab läbi kõik tema mured ja rõõmud, vahel teeb kaasa mõne pahandusegi,” selgitab Maaja isevalmistatud nuku tähtsust.

Kes Waldorfi nuku hingeelu lähemalt ei tunne, võib küsida, et miks talle on tikitud selline nägu, üsna ilmetu, ei naerusuud ega lohukesi põskedes. Maaja Kalle selgitab seda nii, et kui nukk on lihtsa väljanägemisega (markeeritud silmade ja suuga), loob laps oma mängus talle ise vastava meeleoluga ilme. Nii võibki lapse silmis olla ühel hetkel nuku nägu naerune, mõne aja pärast aga hoopiski pisut mossitav.

Nuku keha valmistamiseks kasutatakse spetsiaalset ökoloogilist trikoomaterjali, mille silmused ei hargne. Keha täidetakse puhta kraasvillaga, mis annab nukule erilise soojuse. Juuksed tikitakse lõngaga.