Lumevangis Inglismaa ootas printsi
Kes hilisõhtul ei pidanud enam koeraga jalutama minema ega kiiganud aknast niisama välja, seda tabas hommikul tõeline üllatus. Londoni kandis oli maha sadanud viimase paarikümne aasta suurim lumi. Katastroof siinse linlase jaoks, nauding Võrumaalt pärit looduslapse hingele.
Lund ja rahu nuusutades
Kohalikus hommikuprogrammis näidati lumevangis istuvatele kodanikele postkaardilikke talvevaateid Big Benist ja pealinna korstnametsaga katusemaastikust, all punaselt plinkivad read "Weather warning!". Kõik seiskus: bussid ja rongid ei sõitnud, metrood ei töötanud, täielikult suleti kaks väiksemat lennujaama. Euroopa suurimal, Heathrow‘ lennuväljal töötas vaid kaks stardirada.
Slough's on samuti kõik teistmoodi. Õues on harjumatult vaikne, sest taevas on täna hääletu. Niisamuti lähedalt kulgev highway. Muidu sagimist täis tänavad on inimtühjad. Kui kalendrisse ei vaataks, võiks arvata, et on jõulu esimene püha.
Tundub, nagu ootaks linn oma printsi, kes ta Okasroosikese-unest ärkvele suudleks.
Printsi aga ei tule. Britid ei tunne peaaegu üldse lumesahkasid ega teede liivatamist-soolatamist, garderoobis puuduvad talvesaapad-palitud. Ent eelkõige puudub valmisolek.
Ühtmoodi üllatunud on nii siinsete aedade palmihakatised kui ka mitte iialgi lund kogenud suverehvid. Eks see ole uus kogemus kindlasti paljudele siinsetele, Golfi malbe loomuga ära harjunud elanikele. Kogeda, et loodusstiihia allutab enda alla nii kiirused kui kaugused. Et ei jää muud üle, kui olla lihtsalt kannatlik ja Olemisel endal olla lasta.
Lükkan tiheda pitskardina elutoa akna eest kõrvale. Mööda ruttab üksik suvekirju vihmavari. Paksu koheva lumevaiba alla on jäänud nii igihaljas luuderohuhekk kui ka end aiakillustikust juba välja punnitanud hüatsindipeakesed.
Aiakese kõige tagumises nurgas, otse prügikastide kõrval särab kuldvits veel eredamalt kui muidu, justkui öelda tahtes: "Kas nägid, elasin selle üle!" Naaberaia imekaunis näsiniinepõõsas on täna oma roosad õied targu nuppu tõmmanud.
Pärastlõunal kohalikku parki jalutades kohtan tänavail juba üksikuid julgemaid kilkeid, pargipingile ning paari aeda on kerkinud lumememmed. Need näevad küll hoopis teistsugused välja kui Eestis ning esimest korda mõtlen üllatusega, et näed siis, isegi "lumememmekultuur" Euroopas erineb!
Siinsetel memmedel on püramiidjas keha, silmadeks kreeka pähkli koored, tutsak tammelehti või muu looduslik materjal, aga söesilmi-nööpe või porgandnina ei juhtunud ühelgi nägema.
Eestimaiselt kodune
Park ise on tõeline muinasjutupark. Vägevad piiniad, rododendronimets, kummipuid meenutavad hiigelpõõsad, kõik on valge lumekorra all. Tõmmud poisid teevad üksteisest pilti ja naeravad; üks pilusilmne noor naisterahvas ärgitab väikest pilusilmset poissi, kes näeb oma kohevas karvakapuutsiga jopes välja kui väike eskimo, smile'i saatel fotokasse naeratama; kamp noori lükkab üksteist kilgates lumme.
Sammume oma väikese perega tagasi koju. Hundikoer on rihma otsas kõige seninähtamatu nuuskimisega nii hoos, et ei pane teele jäävat tänavaposti enne tähele, kui peaga vastu jookseb. Väike poeg on kärus ärganud ja silmitseb uudishimulikult suuri laiu räitsakaid, mida taas sadama hakkab.
Ilus päev on olnud siin Inglismaal, eestimaiselt valge ja helge, oma ja kodune.
