Maavillase konkurss tulekul
2013 on kultuuripärandi aasta. Teema-aasta eesmärk on viia kultuuri-pärandi temaatika laiema avalikkuseni − teadvustada, et kultuuripärand puudutab ühel või teisel moel meid kõiki ning on väärt säilitamist
ja väärtustamist.
Kultuuripärandi aasta juhtlause mõte on: pärijata pole pärandit ehk pärandi hoidmisel tuleb mõelda eelkõige sellele, kuidas me seda teeme ning kellele seda säilitame.
Kultuuripärandi aastast ei jää kõrvale ka käsitöölised, nendele saab tänavune aasta olema soe ja mõnus ning õige villane. 2013. aasta konkursiteemaks kuulutas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit “Eesti-maa-villane”, mille eesmärk on väärtustada toorainena Eesti oma maavillast.
Traditsiooniliselt toimuvad konkursi raames koostöös Eesti Rahva Muuseumiga õppepäevad, et koguda inspiratsiooni muuseumi varasalvedes leiduvast, küsida nõu oma ala ekspertidelt, teisalt panna konkursil osalejaid oma töö kavandamisel kaasaegselt mõtlema. Esimene õppepäev oli 12. jaanuaril Tartus, kus tähelepanu all sõbad, interjööritehnikad, kampsunid, sukad, kindad.
1. märtsil korraldab Anu Raud huvilistele meistriklassi Tallinnas.
Liivi Soova sõnas õppepäeva avades, et vill materjalina on teada-tuntud, meie eesmärk on maavillast edasi arendada, kasutada seda tänapäevases kontekstis.
Käesolev konkursiaasta on alles alguses, kuid Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esimees Liivi Soova suunas pilgu juba 2014. aastasse, mil käsitööliidu loomisest saab 85 aastat. 2014 on meistrite aasta, siis kutsutakse maakondi üles tunnustama oma ala meistreid. Samal aastal on maakondades meistrite näitused, mille põhjal valmib kataloog meistritest ning nende töödest.
Käivitumas on mentorprogramm – Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidul on võimalik maakondadesse saata õpetajate õpetajaid. Esimesel aastal on koolitustel tähelepanul all, kuidas korraldada näitusi meistrite tutvustamiseks. Käsitööliit on seadnud üheks sihiks elukestva õppe, alates järelkasvu toetamisest kuni täienduskoolituse kaudu täiskasvanute oskuste arendamise ja täiendamise.
Sõbad ja tekid
Sõbad ja suurrätid olid kehakatted, mis pidid kaitsma külma ja vihma eest. Vaike Reemann, kes neid õppepäeval tutvustas, soovitas konkursil osalejatel mõelda materjali peale mitmest küljest. Ei saa mööda minna emotsioonist − villane on nii mõnus ja soe −, kuid ei tohi ka unustada, et valminud esemel peab olema otstarve.
Nii näiteks on Viljandimaale iseloomulikke viie lõnga tekke, mis pikkupidi pooleks murti ning pikuti õlgadele võeti. Suvel kanti seda kaasas vihma kaitseks, nii nagu tänapäeval on inimesed harjunud kandma kaasas vihmavarju või keepi.
Hiiumaal olid sõbad jalgadepoolses osas 30−40 cm tagasi keeratud ning külgedelt kokku õmmeldud − nii sai magamise ajal jalad sooja soppi pista ning need ei külmetanud.
Hiiumaale on tüüpilised riideribadest, harvem kangalõime otstest tehtud narmastega, nn nukkudega tekid. Lambamustale või ruudulisele sõbale kinnitati ribadena või korrapäratult u sõrme pikkused ning kahe sõrme laiused riideribad – nukud, mis katsid kogu vaiba pinda. Nukkudega vaip kuulus rikka pruudi kaasavarasse. Magamisasemel jäeti nukkudega pool väljapoole.
Sellised vaibad olid väga rasked, kuid ka väga soojad − nende all olevat võinud talvisel ajal kütmata kambriski magada.
Need tekid on näide tolleaegsest taaskasutusest ning ökoloogilisest mõtlemisest, sest riidetükid saadi Kärdla vabrikust. Miks peab ise vaeva nägema ning tegema, kui saab kasutada juba olemasolevat materjali.
Kindad ja sukad
Kampsunid olid üldiselt kõige rohkem levinud Saaremaal, mandril olid need vähem tuntud. Kuid kindad ja sukad olid kasutuses üle Eesti. Kinnaste puhul ei tohi unustada, et need on rõivakomplekti osised ning seotud piirkonna teiste riideesemetega.
Kinnaste hulgas võib eristada kohalikke tüüpe, nii näiteks on Saaremaa kinnastele iseloomulikud narmad, Pärnu ja Viljandimaal olid levinud roositud kindad.
“Kui kindad on piirkonnale iseloomulikud, siis sukkade kohta päris nii öelda ei saa,” tõdes oma ettekandes Age Raudsepp. Vanemad kindad olid vähem värvilised, aga kui tulid aniliinvärvid, muutusid värvid erksamaks. Enamasti olid kirjatud naistesukad, kuid setudel olid eredates toonides ka meestesokid. Selliseid sukad tõmmati püksisääre peale.
Konkursi “Eesti-maa-villane” tingimused
- Autor võib esitada kuni kolm tööd.
- Töö ei tohi olla varem eksponeeritud, avaldatud või müügiks toodetud.
Oodatud on tööd, mille valmistamisel on kasutatud maavillast materjali (villa, heiet, lõnga jne).
- Soovitatav on töö sidumine paikkondliku eripäraga (traditsiooniline tehnika, legend, muistend, mälestis jms). Oodatud on nii traditsioonidel põhinevad uued käsitööesemed kui ka neist inspireeritud tänapäevased praktilise disaini lahendused.
- Võistlustööd tuleb esitada hiljemalt 15. maiks 2013 Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu. Parimaid töid eksponeeritakse Eesti Käsitöö Majas 11. juunist 1. juulini 2013. Täpsem info: www.folkart.ee.
