Kataloonias Tortosa linna külje all leian Ebro (katalaani Ebre) jõe. Armumine on kiire. Sügislaulu mulle ja jõele laulavad kuldnokad, oma noodi lisavad kaelustuvid ja harakad. Tükike kasvavat roostikku varjab mind, minu vaatamisi ja kuulamisi.

Neli päeva jõekaldal tõi minu ellu üksteist uut linnuliiki. End seni kõvaks ornitoloogiks pidanud, tunnen neist ära vaid kaks – vaenukäo ja musta varese. Ilma nimeta sõpradeks jäävad üks suur valge pistrik ja üks väike tume pistrik.

Piki Ebro alamjooksu kulgeb ka rändlindude tee. Nad lendavad jõge järgides mereni, et siis piki rannikut edasi minna. Lähen minagi.

Viimaks jõuan Tarifasse, paika, kust paistab kätte Aafrika. Siin, kodust kaugeimas kohas kogu reisi vältel, veedan seitse päeva. Kodu moodi pole siin midagi. On mõned kodused sulelised – harakad, kuldnokad, suitsupääsukesed ja kaelustuvid –, kuid nemadki pole kodu moodi. Pääsuke ei tiiruta ühe õue kohal, vaid ruttab eemalt paistva Aafrika mandri poole. Niisamuti kõik teised sulelised rännumehed.

Seitse päeva ootamist tasub end ära kääpakotkaste paari kohtamisega. Ka need kaks ei peatu, vaid suunduvad üle Gibraltari väina oma talvisesse koju.

Mind tõi reisi alguspunktist Barcelonast Gibraltari väina veerde pea tuhandekilomeetrine tee. Sellest jala 450 kilomeetrit, ülejäänu rongi ja bussiga. Leidmata piisavalt herilasi ja kimalasi ning mitte ühtegi viud, kirjutan matkapäeviku viimaseks reaks sõnad: sellel maal ei ela ühtegi herilaseviud ega ole neid seal ka sügisesel läbirändel. Mõni linnuraamat räägib vastupidist, kuid minu jaoks pole see õige.

Viimases öös on tuult ja lõunamaist äikest. Juba ülejärgmisel hommikul tervitab mind kodune, juba palju madalamalt käiv päike ja karge tuuleiil. Enda kodu kolme akna taha jõuan siis, kui seal on esimeste lisatoitu otsivate tihaste aeg...

Reisikirja esimese osa leiad SIIT.