Minskis on kõik suurejooneline
Lennujaamast Valgevene pealinna viiva laia tee ääres seisvad skulptuurid annavad võimaluse tutvuda maa loodusliku eripäraga: toonekurekujude all peab rahvas piknikku, puitpiisonid tuletavad meelde, et Valgevene on üks väheseid riike, kus elab vabalt euroopa piisoneid, ning sealsetelt aasadelt pärinev rohukõrs maitsestab Zubrovka nime all tuntud alkohoolset jooki.
Teel linna avalduvad ka valgevenelaste arhitektuurieelistused - hele- ja tumesinistes toonides puithooned ning uusehitisi kaunistavad puittornikesed.
Võimas pealinn
Minski peatänav on imposantselt lai kilomeetrite pikkune otsetee, mida mööda tuhisevad tumeläikivad autod ning mootorrattad.
Nõukogude ampiirstiilis hoonestusega Võidu väljaku keskel kõrgub obelisk, ümbritsetud kangelaslinnade mälestuskividest. Edasi tuleb heledate itaaliapäraste vaasidega kaunistatud sild, millelt avaneb pilk Svislatši jõele ning Gorki ehk Laste pargile, kus asub peaaegu silmatorkamatult väikese aiakese sees puumajas üks linna muuseumidest: Venemaa sotsiaaldemokraatliku tööpartei esimese kongressi muuseum.
Stalinistlikus stiilis kõrged portaalid ja heledad fassaadid, mida kaunistavad sirp ja vasar - näib, et selles linnas ei ole miski tavalises suuruses.
Kergesti tunneb ära ringikujulise tsirkusehoone, kus peaaegu aasta ringi toimuvad etendused.
Kui veidike ülesmäge minna, avaneb avenüü laiaks väljakuks, mis pärast 2006. aasta presidendivalimisi on üldsusele ehk kõige tuntum oma 1980. aastal avatud Vabariigi palee poolest.
Nezavisimosti avenüüd pidi edasi liikudes möödub jalutaja suurte sammastega KGB-hoonest ja mitmest kaubamajast ning jõuab ärikeskuses paikneva hotellini Minsk, mis avati renoveerituna 2002. aastal Valgevene esimese neljatärnihotellina.
Kohe väljaku all paikneb moodne mitmekorruseline kaubanduskeskus, kus huviline saab ettekujutuse nii Valgevene populaarsest kosmeetikatoodangust, mille järele on hommikust õhtuni järjekorrad, kui ka šokolaadivabriku Kommunarka firmapoodidest. Šokolaadivabrik sai ka riikliku autasu ning ekspordib 46% oma magusast toodangust, esmajärjekorras USAsse.
Pidevalt on kõikjal tänavail töös harjad ja kühvlid, märja lapiga nühitakse hommikuti läikima ka metroojaamade seinad. 1984. aastal Nõukogude Liidu üheksanda metroona avatud allmaaraudtee kujundus ei ole küll nii uhke nagu Moskvas, aga ajastule omast avastamisrõõmu pakub seegi nii oma valgevene rahvuslike motiividega kui peatustega nagu Traktori- või Autotehas ja Partizanskaja.
Teemandikujuline raamatukogu
Metroojaamas Vostok maa peale tulijaid üllatab teemandikujuline klaaskonstruktsioon - see on linna arhitektuurisümboliks saanud rahvusraamatukogu. 80 miljonit eurot maksnud hoone 72 meetri kõrgusel asuvalt vaateplatvormilt avaneb kaunis vaade ümbrusele.
Õhtuti pakub raamatukogu kirevat vaatepilti - klaasjal pinnal löövad helendama mitut värvi lambikesed, mis moodustavad Valgevene lipu kujutise ning tervitusloosungid vastavalt pidupäevale. See kõik loob vägeva mulje Valgevene tööstuse jõust ning rahvuslikust identiteedist.
Noorte linn
Minsk tundub olevat noor linn, sest on täis noori inimesi, kes istuvad parkides ja jalutavad tänavatel, käes kohaliku õlle pudelid. Restoranides ja kõrtsides kohta leida pole kerge ja ka üllatusi on piisavalt - peatänava äärset kõrvaltänavat pidi laiadest treppidest üles jõudnud, näeb tulija Ohvitseride Maja kõrval nõukogudeaegset sõjamälestusmärki, tanki T 34. Selle kõrval on veel samanimeline noortebaar T 34.
Õhtune Minsk on teine kui päevane - siis valgustavad fassaade eri värvi lambid ning lilla-roheliste tornide peegeldused Svislatši jõel muudavad vee sügavmustaks.