Dendroloog ja aiaomanik Aino Aaspõllu:

Kuusehekk on klassika, meie maastiku vältimatu ja igiomane osa. Mäletan lapsepõlvest vanaisa talu ümbritsevat kuusehekki, mis istutati 1925. aasta paiku koos elamu ehitusega. Nüüdseks on need hekid lootusetult vananenud. Kohati on säilinud hekifragmendid, kus osa puid on igerikuks jäänud, osa on vahelt juba ära kuivanud ja parema geneetilise koodiga puud troonivad teistest uhkelt üle. Paljudes kohtades on hekil siis, kui selle kõrgus ületas 3-6 m piiri, ladvad maha lõigatud ja kuuski on selles kõrguses hoitud aastakümneid.

Paremat ja maale sobivamat hekitaime kui harilik kuusk meie kliimas pole. Ka ääre- ja väikelinnades näeme ilusaid kuusehekke. Harilikku kuuske soovitan julgelt hariliku elupuu asemele, mis on muutnud meie uued elurajoonid kohati memoriaalkalmistute sarnaseks.

Miinuseid harilikul kuusel peaaegu polegi, tuleb ainult arvestada, et pindmiste juurtega kuusk on suurte teede ääres väga tundlik talviste soolapritsmete suhtes.