Näksige muru ehk rohelist suppi nõrkemiseni

"Aias toimetajana tean, et umbrohi on ihaldusväärne ainult kord aastas – varakevadel, kui ta oma nina mulla seest välja pistab. Ülejäänud aja ehk suurest kevadest kuni hilissügiseni on sellest rohelisest rohkem kulu kui tulu. Kui just terve aed ei kujuta endast hiiglaslikku permakultuuripõldu, aga niikaugele pole vähemalt mina veel jõudnud," kirjutab Eesti Rahva Muusemi blogis Ülle Jukk, kunstiajaloolasest muinsuskaitsja ning toidublogija.

Iseenesest on see huvitav, kuidas just viimastel aastatel on söögitegemishuvilisi kevadel tabanud tohutu umbrohuhullus. Naadid pirukasse või pestosse, nõgesed supi jaoks, nurmenukulehed salatisse, hapuoblikas mahlaks, kuusevõrsed siirupiks. Seda loetelu saaks üsna tublisti jätkata. Kui nii võib öelda, siis on see moodsa, kergelt urbaniseerunud inimese tunnus. Päevad läbi klaasi, betooni ja kipsplaadi vahel viivad paratamatult selleni, et tahaks hingata puhast õhku, tunda mulla lõhna, linnulaulust ja konnade krooksumisest rääkimata. Niisiis täidabki umbrohi selle tühimiku, mis kusagil meie hinge tagumises sopis täitmist vajab.

Kusjuures see pole alati niimoodi olnud. Talupoja jaoks tähendasid looduslikud toidutaimed ühest küljest ravimtaimi, teisalt aga looduselt saadud abi, kui toidulaud kippus kasinaks jääma. Sobivate taimede valiku määras kas intuitsioon või põlvest põlve edasi antud kogemused ja tarkused.

Viimaste sajandite jooksul on selles valdkonnas välja antud kaks raamatut: E. W. Drümpelmanni „Flora Livonica“ 1809. a Riias ja R. Kalle ning R. Sõukandi „Eesti looduslikud toidutaimed“ 2013. a Tallinnas. Vahepeal umbrohtude söömisest vähemalt kõva häälega ja kirjasõnas ei räägita. Ei sünni! Talupojal, kellest sai sammhaaval peremees ja kes siis selle privileegi ootamatult kaotas, ei sobinud ometi nii madalale laskuda. Veel nüüdki ütlevad vanemad inimesed, et kas tõesti pole muud enam süüa, et peab naadipirukat küpsetama.

Lapates vanu eestikeelseid kokaraamatuid, kohtab üksnes nõgesesuppi, mõne sõnaga soovitatakse supis kasutada ka hapuoblikat. Edasi tuleb juba spinat ja muu „kultuursem“ kraam.

Milles seisneb nõgesesupi fenomen, sellest loe Eesti Rahva Muuseumi blogist.

---

RETSEPT

Roheline supp nõgestega vene moodi

- noori nõgeseid
- head rammusat puljongit
- küpsetatud vorstikesi või keedetud veiseliha
- keedetud mune
- värsket hapukoort

Valage noored nõgesed üle algul keeva, seejärel külma veega, hakkige peenemaks. Laske puljong keema, lisage nõgesed ja keetke umbes minut. Liiga kaua keetes läheb umbrohi mõruks.

Praadige vorstikesed või lõigake eelnevalt keedetud liha sobiva suurusega tükkideks. Keetke munad kas tavaliselt koos koorega või kooreta.

Serveerimiseks tõstke taldrikusse nõgestega leent, sättige supisse vorstitükke ja munasektoreid või taldriku keskele kooreta keedetud muna. Hapukoort võite segada supi hulka või lasta igaühel oma äranägemise järgi lisada.